Pöide kirik ja Narva bastionid lagunevad, kuid Eesti annetab võõrsile
Eesti on agar annetaja. Samas saabub meile ka Euroliidu toiduabi. Miks? Ikka selleks, et Eesti riik ise pole võimeline oma puuduskannatavaid elanikke abistama. Seda peavad tegema teised riigid. Mida siis teeb Eesti samal ajal? Nii kummaline kui see ka ei ole, Eesti toetab samal ajal abivajavaid riike. Ikka nii umbes 50 000 euro kaupa, mida loobitakse siia-sinna. Milleks? Keda me sellega petame? Kas püüame näida nii rikka ja “tegija” riigina?
Ehk on põhjus selles, et nii saab välisminister Paet välisriikides ja organisatsioonides tähelepanu äratada. Pole saladus, et neid meie annetusi tähele pannakse. Kindlasti saab Paet selle eest nii mõnegi tunnustava õlalepatsutuse ja tunnustuse osaliseks. Tõesti, ka nii saab välisministeeriumi tööd korraldada. Kuid millegipärast tundub, et tegelikku välisminiteeriumi tööd eriti ei tehta. Pea kõik riigid kaitsevad ju ennekõike oma huve ja seda tehakse läbi välisminiteeriumite. Aga mis meil on? Küll muretsetakse Moldova, Ukraina, Liibüa, Iraagi, Afganistani, Gruusia ja Jumal-teab-kelle eest veel. Aga Eesti? Kuhu jäävad Eesti huvid?
Selle sama Gruusia territoriaalse terviklikkuse kaitseks on meie välisminister Paet agaralt sõna võtnud. Kuid kas keegi teab ainsatki juhust, mil Paet oleks võtnud sõna Eesti territoriaalse terviklikkuse kaitseks ja Petseri ning Narvataguste maade eest sõnakestki kostnud? Seda ei ole! Selle asmel on üks kartlik ja järeleandlik enesesalgamine, mille peale lugupeetud Eesti huvide eest võidelnud Jaan Poska hauas teise külje keeraks.
Samauti võiks välisminiteerium tõstatada Venemaalt okupatsioonikahjude hüvitamise nõude. Lisaks veel Venemaale viidud Tartu Ülikooli varad, Presidendi ametiketi originaal jpm. See kõik aga ei huvita Eesti välisminiteeriumit. Või siis puudub meil julgus neid teemasid puudutada. Mugavam on suurriikidele suhu vaadata ja kõike nende järgi teha. Meil puudum igasugune meie enda huve järgiv oma välispoliitika.
Sellise suhtumise loogiliseks tulemiks on ka see, et eesti rahva raha loobitakse välisriikidesse. Samal ajal, kui meil Eestiski on kuhjaga kohti, kuhu see kuluks.
Võtame või Liibüa ja selle põgenikud, kuhu me oleme juba mitmeid kordi raha annetanud. Teatavasti on Liibüa diktaatoril Gadaffil suured rahasummad Lääne pankades ja need olla ka arestitud. Miks siis neid rahasid ei kasutata Liibüa põgenike abistamiseks? Või libistab keegi neid rahasid juba vaikselt omale tasku?
Samuti tekib küsimus, et miks naftarikkad islamimaad oma Liibüa usukaaslasi ei toeta? Selle asemel matavad naftamiljardnäridest šheigid oma raha tobedatesse ja hirmkallitesse projektidesse, nagu suusakuurordi ehitamine kõrbesse, tehissaarte ehitamine jne. Oleme me aga kuulnud, et nemad toetaksid oma hädas olevaid usukaaslasi?
Eesti peaks selle laiamise välisareenil ära lõpetama ja reaalsusesse tagasi tulema. Kui me tõesti soovime aidata, siis võiksime piirduda nõu andmisega, sest raha on ajutine ja mitte sugugi kõige tõhusam abistamise vorm. Tõsi, ta on kõige mugavam abistamise vorm ja ka silmapaistvam. Kuid see kõik on üsna silmakirjalik. Mis siis, kui raha otsa saab? Või peaksimegi teised abirahadest sõltuvateks tegema ja töötegemisest vöörutama?
Kuid kui tõesti Eestil on nii palju vaba raha, siis annetagem pealegi. Aga siis võiks veidi “füüri kõhida” ka iga kell kokkukukkuvate Pöide kiriku ja Narva bastionite korrastamiseks. Tühjalt seisev Narva linn pommitati II maailmasõja ajal Punaarmee poolt kättemaksuks maatasa, sest neil ebaõnnestus Sinimägede joonelt läbimurdmine. Nürnberi protsessil, kus “õigust” mõisteti, esitasid venelased sakslastele süüdistuse Narva linna hävitamises, nagu ka Katõni massimõrvas. Imekombel olid Narva bastionid suurtematest purustustest siiski pääsenud. Aga nüüd, uhke ja vaba Eesti Vabariigi ajal bastionid lagunevad. Kas meie poliitikutel ei ole piinlik seda teada?
Ka Pöide kirik on Eesti ajaloos väga oluline. Olles ehitatud kindluskirikuna, on selle sisedekooris purustusi, mis on mälestus Jüriöö ülestõusust. Samas on osa ajaloolasi seisukohal, et Saaremaa kirikud ehitati juba muistsete eesti vanemate võimu ajal. Olgu nii-või-naa, Eesti ajaloole olulise objektiga on tegu ikkagi, ja selle ära laguneda laskmine on kuritegu. Kui kirik peakski kokku kukkuma, siis võib 100% kindel olla, et selle eest ei vastuta keegi, nagu Eesti riigis reegliks juba on.
Kuid meie kohus on säilitada järeltulevatele põlvedele meile pärandatud ajaloomälestised, ja teha seda nii, et need mälestused oleks vähemalt samas heas korras, kui nad meile pärandati. Nagu on ka öeldud, et “kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta”.
