Järgmine masendusse viiv põhjus oli kiusamine. Mitte mingisugune julm koolikiusamine, vaid selline pidev mõnitamine ühe kindla poisi poolt. Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et see tegelikult mulle südamesse jääb.

Järgmine vale otsus minu elus oli alkohol. Eks enamus noortel on ju ikka tahtmine keelatud vili ära proovida, aga selle tarvitamise tagajärgi tuntakse alles hiljem. Esimest korda sain oma kogemused kätte 14aastaselt ja sellest ajast peale tahtsin aina rohkem.

Esimest korda jäin alkoholiga vahele, kui olin 15aastane. Jäin esmakordselt koduaresti ja kogu see aeg otsustasin olla täielikus masenduses, tegelikult oli see põhiline algus kogu selle depressiooni jamale, sest kuigi ma ei tajunud seda, lasin ma ise ennast sinna musta auku aina rohkem tõmmata. Lõpuks sai mul mu koduarestist nii kõrini ja olin nii solvunud oma vanemate peale, et hiilisin majast öösel välja ja läksin peole, mille tagajärjeks oli haigla. See oli minu elu kõige ebameeldivam ja kohutavam kogemus, mis siis, et ma ise põhimõtteliselt midagi sellest ei mäleta. See kõik, mida ma siiski mäletan, on kohutav! Kõige suurem šokk oli mu vanematel. Kunagi ei unusta nad seda ööd. Aga vähemalt sain oma õppetunni piisavalt ränga, et enam küll niimoodi lahmida ei taha.

Kuskil kaheksandast klassist hakkasid langema mu hinded. Enne seda olid mul kõik hinded neljad ja viied. Lõpuks lasin ennast lihtsalt käest ja kahetsen seda elu lõpuni. Üheksanda lõpetasin siiski enam-vähem normaalsete hinnetega, tunnistusel paar kolme ja eksamid kõik neljad. Aga nüüd kümnendas, läks kõik väga sassi. Poleks elu sees arvanud, et kõik saab nii halvaks minna.

Lisaks koolile on olnud pidevad tülid perega. Mu vanemad küll armastavad mind väga, aga meil on raske üksteist mõista. Hetkel pole enam nii hull ja üks positiivne külg kogu selle suure jama juures mu elus ongi see, et ma olen oma perega palju lähedasemaks saanud, saan usaldada neid rohkem ja toetuda neile.

Abi hakkasin saama alles umbes kuus kuud tagasi. Lihtsalt nii halvaks oli läinud kõik, et enam ei suutnud. Pidevad enesetapumõtted, halvad hinded koolis ja igapäevased valjud tülid perega kasvasid ülepea. Vahepeal vaatasin tabletikarpi enda ees ja mõtlesin, kas sellest piisaks, et kõik ära lõpetada?

Koolis jäin ka aina vaiksemaks ja kurvemaks, küsiti ka, et mis lahti, aga ei osanud midagi vastata. Rääkisin juba ammu emalegi, et mul oleks vaja psühholoogi külastada, aga tolle ajani polnud ta kahjuks aega saanud. Lõpuks siis sain psühholoogi juurde, kus suunati mind koheselt edasi psühhjaatri juurde, sest psühholoog sai koheselt aru, et tegu on tugeva depressiooniga ja kindlasti oleks vaja abi. Kuskil kuu aja pärast sain siis lõpuks psühhiaatri juurde, kus küsiti minu jutu peale, miks ma varem juba tulnud pole, sest ilmselt oli see haigus saanud alguse juba varasematel aastatel. Kuni tolle ajani arvasid vanemad lihtsalt, et mul on käitumisprobleemid ja olen tujukas teismeline. Mulle kirjutati välja antidepressandid ja esimeseks kuuks ajaks lisaks ka stressi rahustamiseks karp Xanaxeid.

Esimesed kuud oli kõik siiski halb ja masendav, vanemad alles harjusid sellega ja neil oli raske mõista, kuidas saab selline asi võimalik olla. Kuid praegu on nad väga mõisvad ja toetavad, sest nad on mõistnud, et tegelikult on pere toetus kõige tähtsam. Peale kolme kuud hakkas kõik juba paremaks minema, kui järsku oli täielik tagasilöök ja olin jälle ennast masendusse uputanud. Enesetapumõtted tiirlesid taas jälle peas.

Kuid tulin sellest august välja, nüüd läheb kõik jälle vaikselt paremaks. Olen rääkinud koolis paljude õpetajatega ja lisaks tulid ema ja isa kooli, et klassijuhtajaga rääkida. Tõin arstilt tõendi oma seisundi kohta ning saan ajapikendust igas aines, kus vaja ja tänu sellele saan oma kooliasjad ka korda.

Depressioon on kõige rohkem seotud sellega, et inimesel pole enam üldse motivatsiooni ega tahtmist midagi teha. See viiski mu hinded täiesti alla. Lisaks on veel tujuhood ja kõigiga on raske suhelda. Depresioonis inimene läheb väga kergesti närvi ja suhe depressiooni ajal on väga raske, sest partneril on raske mõista teise olukorda.

Ise olen olnud peaaegu terve see aeg suhtes, kuid nüüd on see läbi ja tunnistan, et see oli tõesti väga raske ja mõlemal poolel tuli tohutult tööd teha, kuid siiski asjast ei tulnud midagi välja. Parem on oodata seni, kuni tervis on kõige parem, et ka oma kaaslane õnnelikuks teha, sest mismoodi saab kedagi õnnelikuks teha, kui inimene ise pole õnnelik?

Kokkuvõttes ütlen, et see kõik võtab aega ja vajab toetust, ise pole peale kuute kuud isegi veel täiesti terveks saanud. Üritan siiski edasi ja kõik, kes on samas olukorras, soovitan kõige rohkem oma perele toetuda, kui see on võimalik, puhata palju ja vähemalt üritada rohkem rõõmu tunda, olla sõpradega ja lihtsalt kallite inimestega. Kõige tähtsam on see, et selles probleemis olev inimene ei laseks olla endal masenduses, me kõik teame, et jah, nii on tõesti palju lihtsam, aga kõik ei lähegi kergelt mööda, motivatsiooni selles olukorras on küll vähe, aga tuleb siiski teadvustada endale, et kõik ei ole tegelikult läbi ja lootust on alati!