Pihtimus: miks mind karistatakse lisaks abikaasa kaotusega ka majandusliku krahhiga?
Põrnitsen enda ees uhket pärga ja linti selle küljes, keegi leinab selle kirjas "kallist sõpra..." jne. Järgmine lint samalaadse kirjaga. Mõtlen, et milleks mulle teie lindid ja see mõttetu lillemeri, kui mulle kõige tähtsam inimene lamab seal kirstus - nii võõras ja vaikne, käed rinnal risti, nägu on õnneks korda tehtud, aga käed paistavad surilina alt kohutavad. Miks peab surnu käed briljantrohelisega kokku tegema?
Nädal tagasi viipas ta enne töölesõitu ukse vahelt, ei saanudki hüvasti jätta, olin nii unine, sest väiksem laps oli nohusena öösel üleval. Mõtlen, et mis olid ta viimased sõnad? "Ma nüüd lähen...", vist? Sina läksid, aga mina istun siin nüüd nõutuna, keha järgib automaatpiloodina päevarutiini, viimane nädal vist polegi midagi peale kohvi söönud, juba toidu lõhn hakkab vastu, ema mul kõndis piimatassiga järel, et ma midagigi kõhtu saaks.
Viimane nädal on nagu unes möödunud, esimene nädal minu uues elus, kus olen ainult mina "meie" asemel. Kordan mõttes nagu mantrat, et mina pean edasi elama, sest neil on mind vaja - neil, meie lastel! Suurem, viieaastane, kolistab jalaga vastu pinki ja vaatab mõistmatult ringi, kolmene on harjumatult vaikne mu teisel käel istudes ja küsib :"miks issi tudub?"
Matusekõneleja monotoonne hääl tundub nii ebareaalne, ma ei suuda tema jutuga kaasa mõelda, silme ette kangastuvad meie minevikupildid - alles see oli, kui me ühine elu algas, meie ühised unistused teoks said ja homne päev tundus nii helge ja pilvitu, koos oma kodus oma lastega. Vaatan jälle mu ees olevat lillekuhja ja mõtlen, et huvitav, miks siin meie maal peab sellist hunnikut lilli kokku ajama, matuselised püüavad üksteist oma pärja suurusega üle trumbata, milleks kadunukesele need lilled. Mitte, et mulle lilled ei meeldiks, aga kummaline on näha, et muidu rahapuuduse üle kurtjad tarivad kaasa suurt ja uhket pärga. Milleks, kas sellega leinaja saab oma leina leevendatud või?
Tuleb meelde, kuidas sai kiirustades joostud läbi matusekorraldamise kadalipu: täielik kõrgem pilotaaž ajamääruse ja materiaalsete võimaluste kokkusobitamises, kirst ja hoiutasu koos surnuga paigas, siis otsi kohta, kus peied pidada, noorel inimesel on sõpru sugulasi palju, üle saja inimese annab mahutada!
Mõtlen, et igal rahval on kindlasti omad matusekombed, aga miks meie maal need nii kulukaks on aetud? Muidu võtame igas asjas mujalt maailmas mõõtu ja püüame järgi teha, aga kui vaadata kasvõi väljamaa filme, siis kuskil pole sellist priiskamist, et omaksed peavad, kasvõi ninast veri väljas, peiedega eputama!? Miks peab ainult üks inimene selle kõik kinni maksma ja ülejäänud jäävad siis oma pärja eest "etendust"nautima. Julm ütlemine küll, aga kui sa seisad sellise olukorraga silmitsi siis tekkib jõuetu viha - miks mind karistatakse veel peale abikaasa kaotuse veel majandusliku krahhiga mis lööb mu aastaeelarvesse piraka augu?
Näiteks osades lõunapoolsetes maades ei jäeta kogu paratamatut kulu ainuüksi pere kanda ja matuselised toetavad korjandusega. Aga meie eestlane ju ei taipa või ei raatsi või ei tee seda kasvõi juba sellepärast, et keegi nii ju ei tee... Aga miks ei tee siis? Miks peab suguvõsa ootama riigilt mingit vanuri matusetoetust, kes kindlasti on oma pika elu jooksul aru saanud, et kunagi lõppeb vanadus surmaga ja oma matuseraha kokku hoidnud. Näiteks nagu minu vanaema.
Aga kui saadad kolmekümnese mehe koduuksest välja, siis ei eelda ju keegi, et õhtuks toob politsei sulle teate, et "vabandage väga, aga üks roolijoodik sõitis teie perepea surnuks ja jäi ise terveks, aga kuna ta on vaene siis kohtu kaudu ka te matusekulusid tagasi ei saa... tunneme kaasa!"
Tühja mulle sellest, et kulusid tagasi ei saa,mina ei saa enam inimest tagasi, annaks viimasegi hinge tagant ära, kui meiega poleks seda juhtunud ja see õnnetus olemata oleks! Aga mina olen fakti ette pandud ja süüdistamine ei aita enam mind. Mina pean üksinda tagajärgedega tegelema. Lõpuks sai see osa läbi, kus kirst keset rahvast lahti oli, kirst keeratakse kinni, rahvas rivistab end oma pärgadega üles kirstule sappa kõndima, keegi tädidest püüab meeleheitlikult selgeks teha, et küünlad tuleb enne ära kustutada kui kadunuke välja saab, muidu pidi keegi kohe järgi minema.
No sai oma küünlad kätte teine, ja pikk tee on hauani kõndida, kandjad vahetuvad tihti, sest raske on elujõus lahkunut kanda isegi kuuel mehel korraga on üle saja kilo liiast. Astun kohe sarga taga, laps kummagi käe pool ja väike, aastane poeg veel süles, peas vasardab ainult mõte, et kas sai kõik ikka nagu peab.
Seisame veel ümber lahtise haua, kirst tehakse veel lahti, seda poleks küll vaja olnud, sest nüüd saavad lapsed aru, et miski on valesti; kui kirstu hauda hakatakse laskma, hakkab kolmene karjuma: "ärge pange minu issit sinna musta auku!"
Lõpuks oleme kõik vaikselt peielaua ääres. Olen tähele pannud, et noore inimese peied on vaiksed, kui vanuri matusel on inimesed vähem kammitsetumad ja lepivad kergemini elu paratamatu lõpuga. Kuskil kirjandusest on meelde jäänud, et peiesid peeti vanasti sellepärast, et kadunukese hing taevasse vastu võetakse, no loodame siis, et see nii ka tänapäeval on.
Järgmisel päeval läheme lastega hauale, küünlad veel põlevad, aga lilledest on pooled puudu - kellele neid siis veel vaja oli enne lillede taevasse minekut?
Kalmistul mõeldud mõtet tulingi siia jagama: miks me ise oma lähedasi matusekuludega ei aita, kas kuskil on kirjas, et matusetoetust tuleb ainult riigilt loota?
