Ka mina tahaks kõigile inimestele, kes mõtlevad selliseid lugusid kuuldes, et miks naine lihtsalt asju kokku ei pakkinud ja ära ei tulnud, öelda, et suu kinni kui ise samas olukorras olnud pole… Mina veetsin kolm aastat väga ebaterves suhtes, kusjuures ohustatuna tundsin end juba esimese aasta lõpus.

Mind löödi esimest korda paar päeva enne meie esimest tähtpäeva ja järgneva kahe aasta jooksul mind mõnitati, tutistati, näpistati, väänati ja lükati peaaegu iga päev. Olid kergemad päevad (näpistamised) ja olid raskemad (peaaegu pikali tõukamine), aga minekut ei teinud ma pärast kaht konstantset füüsilise ja vaimse vägivalla all kannatatud aastat sellegipoolest. Miks ma siis lihtsalt ära ei tulnud? 

Nagu VÄGA paljud suhted, mis on seest mädad, oli ka minu ja Taneli* oma tegelikult väljast sillerdav ja ideaalne. Sõbrannad õhkasid mu mehe järele, mehe sõbrad patsutasid talle õlale, et tal nii „kobe naine” kodus on. Me käisime väljas, pidutsesime, elasime koos kesklinnas kenas korteris ja rääkisime tulevikust. Esimest korda hakkas sisetunne mulle ohusignaale saatma, kui sõitsime autoga sõprade juurest koju. Mina olin kaine rool, aga mehele ei meeldinud kohe kuidagi mu sõidustiil. Ta oli natuke purjakil ka, aga teda häiris justkui IGA asi, mida ma teen. „Ära pidurda nii järsku!”, „Miks sa siit kaudu lähed!?” „Stopp!”, „Kas sa vaatad ka, kuhu sa sõidad!?” Vaatasin tema poole ja ütlesin, et kuule, ole lihtsalt õnnelik, et me taksoga ei pea sõitma. Ees hakkas vilkuma kollane tuli ja ma võtsin autol hoogu maha. „Mine üle, mida sa passid,” hüüdis Tanel. Mina jäin ikkagi seisma. Järgmisel hetkel võttis ta täie jõuga mu käsivarrest kinni ja näpistas seda nii tugevasti kui vähegi jaksas. Selline tunne, et nüüd rebib tüki küljest lihtsalt. Siis tegi ta näo, nagu midagi poleks juhtunud. Ma pingutavat üle. Mu käel oli tükk aega tumelilla verevalum, siis hajus see sinakaks, rohekaks, kollakaks ja lõpuks kadus… Nagu tõesti poleks midagi olnudki.

Järgmisel korral olime kodus ja Tanel oli täiesti kaine. Vaatasin telekat kui ta järsku enda kontorist välja marssis ja küsis, kas ma olen ta arvutit kasutanud. Meil olid muidu eraldi arvutid, temal laua- ja minul sülearvuti, aga sel hommikul olin tõesti tema arvutit kasutanud, sest mu enda oma jäi töö juurde. Enne kui ma jõudsin üht silpi ka suust välja öelda, oli ta kahe sammuga minu juures ja kahmas suure osa mu juustest endale pihku, sikutas ja raputas ja ütles läbi hammaste, et ma tema asju ei näpiks. „Mis mõttega ma sulle selle läpaka ostsin, kui sulle sellest ei piisa!?”

Kas ma rääkisin neist juhtumitest kellelegi? Ei. Mul oli piinlik, tõsiselt piinlik, et olen üks neist naistest, kes on sellise mehe otsa sattunud. Teiseks ei tahtnud ma, et keegi vahele sekkuks, sest tundsin sisimas, et see ärritaks meest veel enam. Kolmandaks, ma südamest uskusin ja tundsin, et ma armastan Tanelit. Sest neil hetkedel, kui ta parajasti mu pead kraanikaussi ei surunud (sest palusin tal enda järelt nõud ära pesta), mu meigikotti aknast välja ei visanud (sest ma sättisin end liiga kaua) või mulle telekapuldiga vastu pead ei andnud (sest ma hakkasin filmi kõige põnevama koha peal temaga rääkima), oli ta meeletult armas. Nagu filmis. Ta tegi mulle üllatusi, hoidis mind kaisus, silitas mu juukseid ja laupa (millel oli veel eelmisest nädalast kriim, kui ta mind vastu seina lükkas ja pildiraam sisse lõikas). Ta kohtles mu sõbrannasid nii hästi… Ma elasin nagu mingis mullis, kus ühel hetkel hakkasin endalt küsima, et äkki see ongi lihtsalt tema kiiks, millega tuleb leppida. Teate ju küll, kui kedagi armastate — see inimene võib teha mingeid vigu, aga te lepite nendega, sest kõik muu on ju nii hea. 

Mul võttis tükk aega, saamaks aru, et vägivald minu suhtes ei ole lihtsalt mingi kiiks. Umbes, et sõbranna kurdab, et mees mängib liiga palju arvutimänge ja mina kurdan, et mees on vägivaldne, aga muidu on ju toredad mehed, eksole. Noh, sõbranna oma ongi, aga vägivald ei ole miski, millega peab leppima. Mitte ühelgi tingimusel, mitte üheski olukorras ei ole see okei, et keegi sulle meelega füüsiliselt haiget teeb! Kuidas ma selle arusaamiseni siis jõudsin? See oli raske, sest mu sõbrannad võisid küll aimata, et midagi toimub, aga nad justkui ei tahtnud seda teemat puudutada. Tagantjärele mõtlen, et and justkui pelgasid minult midagi pärida, et äkki lähevad liiga isiklikuks. Nüüd alles tean, et kui mina peaks kahtlustama, et keegi millegi sarnase all kannatab, tuleb kohe sekkuda. Ei mingit “äkki ajan asja hullemaks” ja ei mingit “eks ta tuleb ja räägib ise kui selleks valmis on”. EI! Seesama inimene võib juba samal õhtul pudeliga vastu pead saada. Mina ei saanud, aga just üks veinipudel andis mulle viimase tõuke Tanel maha jätta.

Tal oli järjekordne armukadedushoog peal. Tähistasime kahekesi kodus minu sünnipäeva ja tegin ettepaneku samal nädalavahetusel sõpradega välja ka tähistama minna. Tema luges sellest välja, et ma tahan minna, sest äkki tuleb ka üks mu meessoost sõber, kes mulle tema arvates väga meeldis (ei meeldinud). Enne kui arugi sain, tõusis nägelusest suur tüli. Ühel hetkel seisin ma köögis, kaks veiniklaasi käes ja tema minu kohal. Jah, tegelikult seisis ta mu ees, aga ta justkui kõrgus mu kohal, veinipudel kõrgele üles tõstetud ja valmis langema. Tanel ka justkui peatus hetkeks ja ma ei julgenud liigutada ka. Siis jooksin kiiruga vannituppa ja keerasin ukse lukku, nagu õudusfilmis. Aga ukse maha murdmise asemel tuli ta ukse taha vabandama. Vabandas ja vabandas… Mina ei julgenud muidugi avada ja ühel hetkel kuulsin, et ta läks magama. Ma veetsin terve öö vannitoas. Hommikul käis ta veel koputamas, ärritus korra, sest ei saanud pissile ja pesema ning siis läks ta tööle. Ootasin veel natuke, seejärel pakkisin oma asjad ühte suurde reisikohvrisse, ühte spordikotti ja kahte Prisma kilekotti. Mis nendesse ei mahtunud, jäidki Taneli juurde.

Ma tean, et väljusin sellest suhtest õigel ajal. See poleks muidugi olnud nii lihtne, kui ma poleks veetnud ligi 12 tundi pimedas vannitoas (Tanel pani väljast tule kinni, et mulle sealviibimine ebamugavamaks muuta) ja kõige üle järele mõelnud. Ta oli lahkumineku osas üllatavalt leplik ja mina ei rääkinud juhtunust kellelegi peale kahe sõbranna, kelle silmad läksid ikka väga suureks ja selgus, et ehkki üks neist midagi kahtlustas, polnud teisel aimugi, et midagi võiks valesti olla.

Nii et mida võib minu loost õppida? Naised, lahkuge enne kui on liiga hilja. Lahkuge enne, kui veinipudel teie peas puruks lüüakse. Ja märgake oma sõbrannasid, märgake, millised on nende mehed. Hoiame üksteisel silma peal.