Üle Eesti voorib rahvast kokku. Kultuurisündmus, mis iga aastaga hakkab üha rohkem võtma laulu- ja tantsupeo mõõtmeid. Sarnaselt viimasele (?) üritusele, kus õllesummeri korraldajad soovitasid lastel mõne muu koha oma lõõritamiseks ja karglemiseks valida, pettusin ma ka suurürituse - SEB Maijooks masinavärgis.

Kuigi minu enda füüsiline pingutus piirdus Näituste paviljonist lauluväljakule ja tagasi kõndimisega, pidin ma siiski ka paaril korral, ergutuspunktis, kätt viipama, justkui teistele tõestamaks, et hoolimata minu passiivsusest, on mul tuttavaid, kes ka reaalselt rajal on. Enamus siiski mitte joostes, vaid kõndides...

Võttis aega, mis ta võttis, aga aega võttis, et saada auhinnakoti manu.

Juba ergutuspunktis, süda rütmist välja tagudes, silmad väsimusest punnis, tuttavaid nägusid jooksjate seast tabada püüdes, silmasin ma mõningate finišeerijate käes punakasroosakat körti. Selgus, et see on, juba ainuüksi jubeda nimega keefiri-punapeedi külmsupp. Lõhnas see veel jubedamalt, kui on selle nimi, ning maitsta ei julenudki. Väikesele näljasele lapsele, kes meenutas juba suurest muruljooksmisest määrdununa ja tühja kõhuga väikest Mowglipoissi suppi pakkudes, jooksis viimane suure nutuga metsa poole. No ei sünni see süüa...

Hiljem selgus, et toda körti pakuti AUHINNAKS!?! Kas tõesti toodeti valmis selline sodi, mida tavatarbija ei osta? Mamma kaubamärgi all on märksa söödavamaid ja mõnusamaid asju, kui see. Lisaks on tegemist LAOJÄÄKIDEGA, mis tuleb kiiremas korras tasuta maha parseldada, kuna säilivuskuupäeva oli enamikul (kui mitte kõikidel?) karpidel jäänud vaid 2 päeva jagu.

Omaette arutledes ja mõeldes, miks nii tehti ning koju jõudes Kaubamaja värvides kilekotti tagurpidi lauale puistades, ei olnud negatiivsetel emotsioonidel veel lõppu.

Kallis sponsor Aknakate oli makulatuuri vahele pistnud 30€ kinkekaardi. Mõelge! Vanas rahas teeb see pea 500 EEKi! Kahjuks oli ka see vaid hobuseunenägu, kuna selle kaardi realiseerimisaeg on - nüüd trummipõrin- taram-taram- 31.05.2012! Kas pole tore? Enamus eestlasi, kes elavad peost suhu, ning tulid "tervisesporti" tegema, ei saaks seda kaarti realiseerida enne uue kuu algust, kui hakkavad laekuma palgad, kuna ainult selle kinkekaardi väärtuses pole mainitud poest võtta peaaegu mitte midagi... Seda saaks kasutada paremal juhul mingi suurema asja ostmisel soodustuse saamiseks.

Lapates tulehakatise materjale edasi (pagan, see klantspaber ju ei põle ka!), ning üle ühe paberi, ilma süvenemata minema visates, jäi silm napilt pidama, mittemidagiütleval kinkekaardil, millega saab Soome sõita. Suurema tõenäosusega pole suurem osa eestlastest käinud Võrus või Räpinas kui Helsingis. Kaugemale selle sooduskupongiga ei pääse, kuna kupong kehtib kruiisile, mis väljub Tallinnast hommikul ja naaseb õhtul. Paremal juhul võib maksimaalse kasulikkuse nimel teha sellega „alkoturismi“ vasutupidiselt põhjanaabritele, kes siin käivad õlle järel, see neile väikse vaheltkasuga sinna, kätte, viia. Kuna Soome pealinnast kaugemale ei jõua, kuid seal pole midagi uut tekkinud, mida vaadata.

Kahjuks on ka sellel sooduskupongil oma konks. Nimelt saab maratonijooksja ühe otsa 5 euroga, kuid tema kaaslane maksab ühe suuna eest 10 eurot. Rõhutan veelkord, et tegemist on kruiisikupongiga, mis kehtib samal päeval. Kes tahaks Soome jääda kas või üheks ööks ning väljuda-saabuda mõnel muul ajal kui varahommik või hilisõhtu/öö, saab tavalise tekipileti 12 euroga. Kupongiga üritatakse inimesi suunata Soome kruiisile, mida tegelikult kellelgi tarvis pole. Möödunud aasta kupong jäi paljudel kasutamata, justnimelt seetõttu, et väike võit oli, kui minna üksi ja omades vajadust päevaks minna (kas või Sami Lotilat välja vihastama), kuid muidu...?

Jah, tuleb tunnistada, et antud kinkekotis oli ka midagi head - MAHL! Aga see oli ikka jube väike, nagu kõrremahlad ikka...