Alustan ühistranspordi teemaga. Hommikul kella 10 ajal sõitsin bussiga number 16 linna poole ja panin tähele, et buss sõitis Tõnismäe asemel Kosmose kino juurest ringiga. See mind ei morjendanud, sest pole ammu selle bussiga sõitnud ja arvasin, et ehk on marsruuti muudetud.

Poole 12 ajal jõudsin Kaubamaja peatusesse ja jäin ootama trolli number 6. Sai oodatud 10 minutit, aga ühtegi trolli näha polnud. Arvasin, et eks kuskil avarii toimunud ja liiklus seetõttu natuke häiritud. Ka teistel ootajatel olid omad teooriad, kuid oodati üsna kannatlikult. Olin juba 20 minutit oodanud, käed olid külmast kanged ja nina vesine ning siis astus minu juurde üks vanem härra.

Härra: "Tere. Kas siit on mõni troll mööda sõitnud viimasel ajal?"
Mina: "Olen 20 minutit siin olnud, aga ühtegi trolli pole tulnud."
Härra: "Selge. Ega pole mõtet oodata ka. Pidin Tõnismäelt enne jala siia tulema ja nüüd pean tagasi kõmpima. Linnavalitsuses käib mingi suurem õppus."
Mina: "Aitäh, et ütlesite, mul polnud õrna aimugi."

Seadsime siis koos sammud Solarise poole, härral oli vaja poest läbi käia ja mina jätkasin teed Tõnismäele. Siin tekib mul küsimus, et miks inimesi pole teavitatud. Ma polnud ainuke loll, kes külmetas ja ootas. Inimesi oli 30 ringis. Kas tõesti on raske meedia kaudu teavitada? Tükki ei võta ka peatustesse vastava info panemine.

Teiseks siis natuke liikluse reguleerimisest. Jõudsin Vabaduse väljaku ristmikule. Olin Inglise Kolledži nurga peal ja jäin ootama võimalust ristmiku ületamiseks Tõnismäe poole. Foorid ei töötanud. Ristmikul seisid kaks politseiniku, kelle ülesandeks oli liikluse reguleerimine. Oli just lõpetatud Estonia puiesteelt tulevate autode suunamine Pärnu maanteele ja anti luba liikuda Pärnu maanteel olevatel autodel. Teisel pool teed nägin juba ristmikuni jõudes väikest algklassi tüdrukut koolikotiga, kes ilmselgelt oli segaduses, et foor ei tööta, ei osanud midagi teha ja hakkas teed ületama minu poole just sellel hetkel, kui Pärnu maanteel olevatel autodel sõita lubati.

Kosmose poole viiv suund ei olnud veel liikuma hakanud ja tüdruk lasti üle, aga Viru keskuse poole liikuval suunal ei osanud autojuhid seda oodatagi. Olid politseinikud neile ju sõitmiseks loa andnud. Tüdruku päästsid tema kiired jalad.

Mina polnud ikka veel turvalist momenti tee ületamiseks leidnud ja ootasin edasi, kui järsku kuulsin kummivilinat ja oli järgmine õnnetus lähedal. Vanem proua oli Tõnismäe poolt hakanud Inglise Kolledži poole teed ületama ja Kosmose poole liikujad lasid ta jällegi läbi, kuid teisele poole liikuv taksojuht märkas teda alles viimasel hetkel ning sai pidama napilt enne vanemat prouat.

Takso taga sõitev autojuht pääses napilt tagant sissesõidust, juhtides auto osavalt taksost mööda. Mõlemate õnnetuste puhul oleks mina vähemalt osaliselt vastutuse politseinike kaela ajanud. Nende ülesanne on siiski liikluse reguleerimine ja liiklejad on ka jalakäijad mitte ainult autojuhid. Kui lõpuks ristmiku ületatud sain, pöördusin ka politseiniku poole ja küsisin, et kes jalakäijad turvaliselt õigel ajal üle tee juhatab. Selle ristmiku koormus on suur ja jalakäijal on väga raske leida vaba hetke. Seetõttu sellised olukorrad tekivadki. Vastuseks sain, et nad kahekesi ei suuda seda kõike teha. Palusin neil siis endale abi kutsuda. Vaevalt, et seda tehti.

Saan aru, kui tegemist oleks reaalse kriisiolukorraga. Siis võib tekkida tõesti probleeme jõudude jaotamisega ja teavitustööga, aga tegemist on etteplaneeritud õppusega, kus õppuse ümber toimuv korraldus peab olema laitmatu.