Pettumus: põnevad stseenid meie armastatud filmides on vaid lavastatud
Mitmed näitlejad on rääkinud ka filmide tegemisest ning päris imestama paneb, et kuidas on suudetud vaatajad ära petta. Näiteks filmis "Siin me oleme" on episood, kus meremees Mart lööb luuavarre mitmeks tükiks kerge vaevaga. Tegelikult oli eelnevalt luuavarrele saetud sügavad praod sisse ja need saetud kohad ära märgistatud ning kui Mart luuavart puruks lööb (kui teada sai, et Liina läks Timmole naiseks), siis ta iga kord, kui luuavart vastu oma põlve lööb, vaatab, et ta ikka saetud kohti vastu põlve lööb. Teine lavastatud koht samas filmis oli see, kus Mart tõstab sapika tagumist otsa edukalt üles. Sapikas oli olnud pandud tugede peale ja nii püüti näidata vägilast Marti, kel jõudu palju.
Sajandi parimaks filmiks valiti "Kevade" ning hiljuti vestlesin Arno Talit mänginud Arno Liiveriga ja uurisin temalt neid põnevaid kohti filmis. Arno Liiver sõnas, et see suur paju, kus nad Teelega kokku said, oli sinna filmivõtete tarvis toodud ja istutatud. Samuti episood, kus Teele jääauku kukkus, oli samuti lavastataud. Seda episoodi oli filmitud sügisel ning kanalisse lastud soe vesi ning küünlarasva ja muu värgiga oli see "jääauk" nii peenelt ära tehtud, et jääks tõelise jääaugu mulje ja annaks talve mõõdu välja ikka.
Seega - meie armastatud kultusfilmid on kunstlikult lavastatud. Kuid vaatamata sellele on neid ikkagi vahva vaadata.
Miks tänapäeval selliseid vahvaid filme enam ei tehta ja elame nagu meenutuste ja mälestuste maailmas, kui ometi on olemas häid näitlejaid? Võiks nii mõnegi Oskar Lutsu ja mõne teisegi armastatud kirjaniku teosed arhiivist välja võtta ja filme tegema hakata.
