Perekond ei ole homodele

Eesti poliitikud on praegu küsimuse ees, kas ja kuidas seadustada homokooselu. USA inimõigusametniku Thomas O. Melia seisukoht on: „Kõigil kooselupaaridel ühiskonnas peavad olema teistega võrdsed õigused hüvesid — abielu ja lapsi — nautida“. Kuidas see elu reaalsuse pinnalt võimalik peaks olema, see ei näi homoideolooge huvitavat.

Kõiki „hüvesid“, sealhulgas lapsi, näib olevat võimalik liberaalse võrdsuse raames jagada.

See seisukoht ei jäta mingit kahtlust, et Eesti seadusandja ja valitsuse ainus valik on järgida rangelt põhiseadust, mille kohaselt abieluks ja perekonnaks kvalifitseerub rahva ja riigi püsimise aluskooslus — mees ja naine lastega. Põhiseaduse paragrahv 27: „Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Seadus sätestab vanemate ja laste kaitse.“

Riigil puudub täiesti põhiseaduslik kohustus homoseksuaalse orientatsiooniga kodanike ellu sekkuda ja seda reguleerida. Kuidas keegi seksib, see ei ole üldse riigi asi. See ei ole põhiseaduse küsimus, vaid põhiseaduse 26. paragrahvi kohaselt puutumatu eraelu. Homokalduvusega isikuid on manipuleerimata populatsioonis kaks protsenti, neil on Eestis täielik vabadus oma seksuaalelu endale sobivalt korraldada, kuid kooselu korral ei kvalifitseeru homopaarid perekonnaks.

Tuleb endale aru anda, et ükski põhiseadus pole kusagil ega kunagi seadustanud midagi muud peale riigi ja rahva kestmise aluspõhimõtete ja alusstruktuuride. Perekonda käsitlevad põhiseadused ainult ühel moel — rahvuse edasikestmise kooslusena. Kõik tänapäevased tõlgendused Euroopas ja mujal erineval moel seksimise võrdsustamisest perekonnaga pole veel kusagil viinud selleni, et vastav selgesõnaline muudatus oleks tehtud mõne riigi põhiseaduses.

Tähendab, et kogu see mäng on varjude mäng. Ühiskondadele on peale surutud idee homoperekondadest. Homoideoloogide ja erinevate Euroopa riikide poliitikute vahel on vaikiv kokkulepe põhiseaduste tõlgenduste kohta. Üheltki rahvalt pole julgetud küsida.

Meie, eestlased, ei pea aga meie põhiseaduse kallale minekuga rahul olema. Homoseksuaalseid inimesi ei saa salamisi ja ebademokraatlikult seadustada perekonnana. Seda ei saa teha enne, kui see on avalikult referendumiga heaks kiidetud ja põhiseaduses seadustatud.

Euroopa Inimõiguste Kohus sedastas hiljutises lahendis Schalk ja Kopf vs Austria, et abielu mõiste on sügavate sotsiaalsete ja kultuuriliste juurtega ja kui riik ei võimalda samasoolistele isikutele õigust abielluda, ei ole tegemist põhiõiguste rikkumisega. Leon Glikman: „Samasoolistele abiellumise mittevõimaldamine ei riku võrdse kohtlemise põhimõtet. Diskrimineerimine tähendab võrdsetel asjaoludel ebavõrdsesse olukorda seadmist. Ent tunnistagem kogu liberaalsuse juures, et heteroabielu ja homokooselu on siiski erinevad kategooriad.“ (Postimees, 10. september 2011).

Lõppkokkuvõttes taandub kogu teema ainult laste kaitse ja rahvuse kestmise ning tuleviku küsimuseks. Kui riik loob seadusi mittetraditsioonilisel moel seksijate positsioonide kindlustamiseks, siis jätab ta lapsed kaitseta. Tuleb endale aru anda, et seadustatud partnerlus, kui see võrdsustatakse perekonnaga, hakkab paratamatult tähendama seadustatud õigust lastele. Kui aga homo või lesbi omab bioloogilist last, siis on selge, et ta on lapsevanem, üksikvanem. Ja kahtlemata on lapse kaitse sellise üksikvanema puhul kõige nõrgem, kuna on selge, et sellise üksikvanema elukaaslane ei kvalifitseeru kasuvanemaks. Ühelegi lapsele ei saa peale suruda kahte ema või kahte isa.

Mis on riigi prioriteet, kui see ei ole enam põhiseaduslik perekond, st eelkõige lapsed? Kas see, et lapsed üldse veel normaalselt kasvada saavad, et siis kord meie igapäevase porno kõrvulukustava trummipõrina saatel suuta ise otsustada, millise eluorientatsiooni nad valivad, on riigile oluline küsimus? Või ongi riigi prioriteet tegeleda igapäevase pornoga, riiklike garantiide loomisega vastavalt seksuaaleelistustele? Sellisel juhul on riigi prioriteet elu täna siin ja praegu, mitte elu tulevik. Aga see on otseselt vastuolus põhiseaduse mõtte ja kirjasõnaga.

Tegelikult on laps suveräänne inimene kõigi inimõigustega. Keegi ei saa teda võtta ja omandada kui sotsialistliku võrdsuse tagamise vahendit. Need homode (ja riigi?) katsed on absoluutselt mõistusevastased. Vanemate suhet lastega ei saa hakata moonutama ja võltsima. Vanematel ei ole õigus lapsi omada, vaid kohustused nad üles kasvatada ja täiemõõduliste inimestena ellu saata.

Kui liberaalne homoõiguslus rõhub ainult oma seksuaalse orientatsiooni omamise õigusest kui kõrgest inimõigusest tulenevatele õigustele, siis on oluline rõhutada, et selliselt saab deklareerida õigusi mingite objektide (näiteks varaliste) suhtes. Lapsed ei ole objekt, vaid oluline subjekt oma võõrandamatute inimõigustega. Kui ühiskonnas õnnestub tekitada põhimõtteline väärtuste nihe, mis laste subjektsust enam ei tunnista, siis hakkavad paratamatult tekkima eksistentsiaalsed küsimused.

See tõde peaks meie poliitikuteni jõudma, enne kui nad midagi seadustama hakkavad.

Et ühes leibkonnas elavad homod saaksid ühiselt tulu deklareerida, omada võrdset vastutust ühise vara ees, koos laenu võtta, pärandada (normaalne õigus kõigi kooselus elavate kodanike puhul), võiks homokogukond ise oma lõputute organisatsioonide ja juristidega teha selle ühise kooselu dokumendi, mis neid parimal viisil rahuldaks, juriidiliselt kindlustaks ja mida saaks pidulikult alla kirjutada. Mis oleks loomulikum? Eesti on lõpmata vaba maa ja kodanikualgatuse korras saavad kõik erihuvidega grupid oma elu korraldada. Kui see ei ole vastuolus põhiseadusega, on see riigi silmis jõus.

Ka riik võiks muidugi näidislepingute variandid (ühe või mitu homokooselu jaoks) teha. Midagi rohkemat varaliste suhete korraldamise seadustamisest riik homode puhul teha ei saa. Nad on tsiviilpartnerid, mitte perekond põhiseaduse ja elu enese mõttes. Kas nende kooselu on püha või mitte, seda ei pea ütlema riik, see on nende enda otsustada.

Seetõttu oleme kas justiitsministri pakutud variandi ees kehtivat õigust mitte muuta (kuna rahvusvaheline ega ka Euroopa Liidu õigus ei kohusta Eestit samasooliste abielu seadustama) või pigem tuleks siiski mõistliku seadusloome abil aegamööda korraldada tsiviilpartnerite vahelisi varalisi suhteid, olgu need partnerid siis sama- või erisoolised inimesed.