Katkisest perest lapsed peavad lisaks oma miljonile probleemile olema ka iseenda psühholoogid. Paraku on lapsi, kes ei tule selle pealegi, et mõelda, miks ta klassikaaslasel pole isa või ema. Siit suundume sinna musterperre tagasi, kus peaksid lapsevanemad selle kasvatustöö ära tegema, aga tundub, et just sealt saab alguse sallimatus ja vildakas suhtumine.

Kui nüüd arvate, et ise olen kibestunud üksikema, siis tegelikult mitte: olen õnnelikus abielus, aga läbitud on ka üksikemafaas. Seda pattu minu hingel pole, et halvustan kedagi seetõttu, et ta on üksi.

Räägime toetustest. Minu esimene mees tõmbas leelet, kui olin väikese lapsega üksi. Abielus olles ei saa mitte mingisuguseid toetusi. Tulin linnaosavalitsusest pisarsilmi välja, sest üür vajas maksmist, lapsele oli vaja jopet, kummikuid ning ka söögiraha oli tarvis. Pidin hakkama saama ilma igasuguste toetusteta.

Seda, miks mul mees jalga lasi, ärge küsige. Kui kodus on mees, kes on avastanud mängupõrgud, millede uks on lahkelt avatud kõigile, kes vähegi huvitatud. Kuigi aineliselt on tohtult raske, siis elu on ilma mängupõrgusõltlaseta palju rahulikum.

Küll aga teevad elu keeruliseks kõik need siirioviirid, kes oskamata näha natuke kaugemale (või peaks ütlema mugavus) liigitavad üksikud lapsi kasvatavad naised teatud kastidesse. Olen juba suht vana, sain pereealiseks koos EV sünniga, aga ses suhtes pole mitte miski muutunud. Tundub, et eestlaste areng on kuidagi seisma jäänud. Me oskame kenasti kindlasti lahti seletada, mis tähendab "puude tagant metsa nägemist", aga reaalsuses ollakse liiga laisad, et seda rakendada.

Mugavam on tõsta näpp, sihtida kedagi, kes ise abi vajab ja tsiteerida Langi "ise oli loll, et oli valel ajal vales kohas". Minu lapsed on tublid ja hindavad pereväärtusi. Neile olin nii ema kui isa, psühholoog, arst ja lapsehoidja. Rohkem empaatiat, kulla kaaskondlased!