Pensionär: maksutõus meid ei aita

Viimasel ajal on sotsiaaldemokraadid välja tulnud jutuga, et riigil oleks raha vaja rohkem ja selleks tuleks kaaluda maksude tõstmist. Et küll siis saaks teha kõike, mis seni tegemata ja jagada toetusi neile, kes abi vajavad.

Selle seisukohaga ei saa kuidagi nõus olla. Esiteks on Eestis veel piisavalt kohti, kus kokku saaks hoida. Mulle meeldib mõte, et ametnike arvu tuleks vähendada, sest neile maksab palka riik. Sealt saaks raha säästa. Teiseks on maksud Eestis piisavalt kõrged juba praegu. Kui maksud tõuseksid veel, jääks ettevõtteid vähemaks ja töötuid tuleks juurde. Lisaks suureneks nende ettevõtjate arv, kes „loomingulise“ raamatupidamisega püüaksid maksudest hoopis pääseda.

Viimast saan endise finantsistina üksnes kinnitada, et ümbrikupalgad ei ole Eestis kuhugi kadunud ja maksude tõstmisega antakse nende maksmisele hoogu juurde. Maksudest kõrvalehoidjate väljaselgitamisele kuluks riigil omakorda raha. See tähendaks, et maksutõusudega loodetav kasu jääks veelgi väiksemaks. Pealegi näib, et tänapäeval on väga lihtne oma ettevõte Lätti või kas või Kreekasse viia. Eesti riik ei teeniks lahkujate käest enam sentigi maksuraha.

Mõned päevad tagasi kätte saadud aprillikuu pension oli pea kolmsada krooni suurem kui eelmisel kuul. Aitäh valitsusele muidugi, kuigi hinnad üha kasvavad, saab lisandunud kahekümne euro eest kuus poest veel nii mõndagi. Aga ikkagi sattusime ühel õhtul arutama, kust see raha tuleb. Sellel aastal on „pensi“-saajaid Eestis esmakordselt enam kui 30% rahvastikust, üle 400 000 inimese.

Pensioniiga juba tasapisi kasvab, kuid räägitakse, et inimesed on tervemad ning elavad kauem. Seega arvan, et üks tähtis küsimus on, kuidas pensionäre võimalikult kaua töölkäimisest huvituma panna. Võimalus oleks pakkuda neile lisapensioni iga aasta eest, mis töötatud pensioniealisena kas või osalise koormusega. Inimeste elukogemust tasub hinnata.

Olen elu jooksul näinud, kuidas raha kiiresti odavamaks muutub, kuid sellest hoolimata olen veendunud, et juba tööl käies tasub pensionipõlvele mõtlema hakata. Olen õnnelik, sest oma pojast on minul palju rõõmu. Nõustun nendega, kes räägivad, et just lapsed on kõige kindlam pensionisammas. Pensionäri valikud on siin elus lihtsad: tuleb olla rahul sellega, mida elus on saavutatud ja loota, et need aastad, mis veel ees, peaks tervis vastu ja saaks elada väärikat elu.

Riigijuhtidele tahan aga soovida tervet mõistust aru saamaks, et makse on võimalik koguda vaid siis, kui need pole nii suured, et neid maksta ei taheta.