"Ega siis korter ja maksud pole elus ainsad olulised asjad. Esiteks on kolimine ise vanemale inimesele väga raske. Uues kohas tuleb panna paika nii kapid kui kardinapuud ning visata osa asju ära, kuna uus korter on kindlasti väiksem. Kõige tähtsam on aga suhtlusvõrgustik – minul on siin sõbrannad, kellega aeg-ajalt padjaklubi, peale selle hulk endisi töökaaslasi, kellega kohtume sünnipäevadel. Oluline on ka see, kui kaugele jäävad lapsed ja lapselapsed. Kõik on võimalik, aga mina selleks valmis ei ole," tunnistab teine.

"Mõtleks vaid, kellelgi on huvi pensionärid oma kodust ja tuttavast keskkonnast asumisele saata. Kas mõistetakse, et pensionär on inimene oma väljakujunenud harrastuste ja sõpruskonnaga. Ta on panustanud kogu elu, et oma eluasemenurgake välja teenida ja eluõhtul peab siis kodust loobuma, jätma maha sõbrad-tuttavad ja kolima absoluutselt võõrasse keskkonda? Ilmselt lahkub ta seal kiiremini teise ilma, mida need nn heasoovijad vist soovivadki. Väärilist pensioni tuleb inimestele maksta, mitte neid kuhugi küüditada!" leiab kolmas.

"Kusagil 20 aastat tagasi juba oli tragöödia, kui naiivsed pensionärid müüsid oma kallid ja head Tallinna korterid maha ning kolisid linna lähedale kolhoosikeskustesse. Mis sai edasi? Edasi tõusid katastroofilisel määral kulud vee ja kütte peale ning ruutmeetri üleval pidamine selles "odavas" korteris osutus üle kahe korra kallimaks kui linnas. Lisaks hädised kauplused, arstiabi kaugel ja ühendus linnaga pea olematu," meenutab neljas.

"Pikalt on räägitud, et kallima korteri vahetamine odavama vastu on paljude pensionäride jaoks üks võimalus veeta vanaduspäevi jõukamana – see on rohkem pensionäride pilkamine. Esiteks röövivad maaklerid tehingu pealt suure kasu, teiseks on teada, et pensionäre püütakse ikka tüssata, kolmandaks: no mõelge ise, mis tundeid see tekitaks, kui peaksite oma armsast kodust loobuma?" küsib viies.

"Pole need vanainimesed nii altid midagi eluõhtul kodu vahetama. Kolida vanemas eas võõrasse keskkonda võõraste inimeste juurde – sellist julgustükki naljalt ette ei võeta. Pigem kasvõi elatakse viletsamates oludes, kuid koduseinad on kallid," ütleb kuues.

"Tõepoolest, miks ma peaksin kolima, kui olen siin sündinud, kasvanud ja elanud pika elu? Nüüd äkki peaksin tuttava keskkonna ja sõbrad maha jätma ning kolima kuskile pärapõrgusse? Kas minu 50 tööaastat pole seda väärt, et saaksin oma pensioni eest söönuks ja korteri kütte eest makstud ning mõni euro jääks südametilkadeks ka? Ja kui ma enam omal jalal tatsata ei jaksa, siis hooldekodu koikukoha jaoks? Kas seda on palju tahetud?" küsib seitsmes.