"Peatage maakera, mina tahan maha minna!"

Need ei ole minu sõnad, aga mõelnud olen sellele tsitaadile küll. Kuidas ma tänapäevase elutempoga hakkama saan? Ei saagi. Mina ei saa. Kõik muutub nii kiirelt. Alustades tööst: programmid, seadused, juhendid, omanikud, ülemused, eesmärgid, majanduskeskkond. Töökuulutused pakuvad väljakutseid ja põnevust – ei ühtegi igavat päeva!

Kokkuvõtvalt ebastabiilsust ja pidevaid muutusi. Tundub, et ainus vajalik omadus on kiirus. Tee hästi, aga mis peamine: kiiresti! Vastuolu on siia juba sisse kirjutatud, aga kellega on mul vaielda?

Me kõik oleme mõjutatud väliskeskkonna poolt ja tööandjagi on tegelikult sundseisus. Kes ei kiirusta, jääb maha, tõrjutakse turult, unustatakse.

Igapäevaelu ei paku rohkem turvatunnet. Siingi puudutavad sind seadused, millest üks lihtinimene sageli sotti ei saagi. Hakkad juba harjuma ja jälle on uuendus platsis. Uuenduste rakendamist nõuab su arvuti, nutitelefon, ipad... varsti ilmselt ka teler, pliit ja külmik.

Mul on tunne, et mina ei kontrolli enam mitte midagi oma elus. Ma olen pidevalt elu keeristormis ja püüan meeleheitlikult millestki kinni haarata, et see tuulispask mind lihtsalt minema ei lennutaks. Ma ju tahan elu nautida. Ma püüan. Aga ma ei tea, kui hästi see õnnestub, sest kiire-kiire taob kuklas.

Ma ei aja ise oma elu kiireks, see lihtsalt on nii. Ma ei tea, mis tööd peaksin tegema ja kus elama, et sellest tohutust tempost mitte osa saada. Ma ei saa elada väljaspool ühiskonda – mingis paralleelmaailmas! Tahan hakkama saada, mitte põgeneda.

Ainus, milles ma tugipunkti leian, on mu pere, sõbrad, kodu, isamaa. Mu hommikukohv, lemmikraamatud ja Eestimaa kaunis loodus (kui mul on aega linnast välja minna...).

Ja nüüd on mul vaja kiiresti see lugu ära saata, sest muidu heietaksin veel pikalt, kui kiire mul on! Palun öelge, et keegi veel tunneb nii! See ei saa ju olla ainult mina?