Pealinna autojuht: miks ma ei käi enam kohtades, kuhu on autoga ebamugav minna?

Linnaosad, mis on muutunud "autovabaks" kasvõi tänu parkimiskorraldusele või ülikõrgetele parkimistasudele on minu jaoks tabud. Ma lihtsalt ei külasta enam neid. Põhjus on muidugi imelihtne: kiire ja mugava ühistranspordi puudumine minule sobival marsruudil.

Lahendus? Sama teenust, mis varem tõi mind kesklinna, otsin nüüd äärelinnast või väljastpoolt linna – sealt, kus on korraldatud hea ligipääs, mugav parkimine ja on lahendatud teenuste paljusus.

Olen proovinud Tallinna piires ühistranspordiga kodust tööl käia. See on lootusetu ettevõtmine. Kiireim võimalik viis pääseda koduuksest töökoha ukseni võttis aega 92 minutit ja hõlmas kaht ümberistumist ning 3,2 kilomeetri pikkust jalutuskäiku. Kui aga sooviksin jalutuskäiku lühendada ning samas jõuda tööle õigeks ajaks ehk kaheksaks, siis peaksin väljuma kodust kell 5.35 ning jõuaksin pärast kilomeetrist jalutuskäiku tööle kell 7.30.

Sama tee tuleks loomulikult läbida ka õhtuti ning aeg poleks lühem.

Kuigi minu tööle ja koju sõidu ajad kattuvad tipptundidega, ei võta need sõidud mul autoga reeglina rohkem aega kui 35 minutit. Ühtlasi saan koduteel jätta marsruudile erinevad kauplused ning osta koju söögid ja joogid, ilma et peaksin neid ühes sülearvutiga käe otsas tirima.

Mis see on, mis meelitaks mind kesklinna? Vist ei olegi sellist asja. Viimase viie aasta jooksul pole leidnud vähimatki põhjust siseneda Pronksi tänava, Liivalaia tänava ja Toompuiesteega piirnevale alale. Mõelge, kui palju on tallinlasi, kes pole mitu aastat kordagi Tallinna vanalinnas käinud. Miks see nii on?