Peaasi, et inimesed endale maailmalõppu ise kokku ei keera!
Erinevad inimesed mõistavad maailmalõppu erinevalt. Absolutistid ütlevad, et igasugusel valmistumisel puudub mõte, sest maailma lõpp tähendab seda, et KÕIK saab otsa. Kõik maine ja ajalik hävineb ja järgi ei jää enam midagi. Eks ta ole, sellisel puhul pole tikkude, kruupide, püsside ja küünalde varumisel tõesti erilist mõtet. Kui totaalne Suur Pauk, siis ei jää tõesti enam mitte midagi järele, ka varjendeisse peituvaid kogumishulle. See on üpris mugav mõte. Nii ei peaks ju tõesti eriti muretsema, tormama, valmistuma... kasu pole. Need, kes hinge surematusse usuvad, võivad ses suhtes midagi ette võtta, need, kes ei usu, võivad vabalt teleka ees lebotades viimaseid tunde mööda saata, soojad sokid jalas ja õllepudel käeulatuses.
Aga maailmalõpust on ka üpris palju pehmemaid versioone, millest mõned muudavad kogumis- ja relvastumisvajaduse tüütult mõttekaks. Need nõndanimetatud suhtelised maailmalõpud ei lase emakest Maad tükkideks vaid teevad lihtsalt senise inimtsivilisatsiooni kestmajäämise küsitavaks. Noh, kui elekter kaob, siis kaob elektrooniline meedia, kaob elektrooniline pangandus ja kommunikatsioon, seega kaob ka olemasolev ja suuremalt jaolt digiteerunud tsivilisatsioon, jne. Kui tsivilisatsioon variseb, muutub aga sama küsitavaks ka sellest sõltuvate inimeste kestmajäämine. Ega enam pole ju vanad ajad, kus suuremal osal inimestest olid omad pisikesed suhteliselt sõltumatud põllumajandustootmisüksused ja ellu OLI võimalik jääda ka ilma ülemaailmsete kaubandusvõrgustiketa. Nüüd tuleb aluspesu Hiinast, või Hollandist ja õunad Poolast, leivavili tont-teab-kust, kohapeal toodetakse vaid mõnd üksikut marginaalse tähtsusega ellujäämistoodet - vist kartulit ja porgandit on veel lootust kodumaist saada - aga kaubandusliku tsivilisatsiooni kokkuvarisemine lõikakski paljud piirkonnad ära kohtadest, kust neid seni ühe või teise eluvajalikuga varustati, samuti kaotaksid mõtte paljud töökohad, millede eest seni maksti piisavalt palka, et mainitud eluvajalikke tooteid osta saaks. Selline osaline maailmalõpp on eriliselt tülikas ja väsitav, kuna selle tagajärgede leevendamiseks tuleks toitu ja kütet hakata varuma kohe praegu, õigemini juba mitu kuud tagasi, aga kõik need varud saaksid agooniat niikuinii ainult pikendada ja nälga koolemist või teiste näljaste mahatapetud saamist lihtsalt edasi lükata. Ning igal juhul nõuaks selline maailmalõpp uue maailma alguses uuesti mõnede vanade vaevarikaste, praktiliselt unustatud eluliste oskuste kasutusele võtmist, elustiili muutust raskema ja tülikama suunas. Ohjumal, juba sellele mõtlemine väsitab!
Kolmas ja kõige pehmem versioon maailmalõpust kõlab üpris rahustavalt - muutus ei tulevat materiaalne vaid vaimne, inimesed muudavad oma suhtumist ellu ja asjadesse ja me jõuame uuele vaimsuse tasandile. Oh. Halleluuja. Tähendab... kõik uue mõtlemise propagandistid, kas te annate endale üldse aru, et see tähendaks ikkagi lõpuks paljudes asjades tülikama ja raskema elustiili valimist? Teie jutt on nagu teleturu trenažööri reklaamimulin ja ma ei usu sellesse kohe üldse eriti mitte. Jee rait on inimesed nõus pärast ootamatut vaimset kirgastumist loobuma paljudest mugavustest ja pisiasjadest, mis elu mõnusaks teevad - käima jala, kasvatama lilli ja kaalikaid, jooma kraanivett, elama kütuse kokkuhoiu nimel jahedamates tubades, sööma taimetoitu ja ja kirjutama uuesti paberkirju, sh ootama, kuni need kirjad ka kohale jõuavad.
Igatahes - tänane päev saab olema huvitav. Peaasi, et inimesed endale maailmalõppu ise kokku ei keera.
