Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

"Pätikoolist" "eliitkooli" suundunu: tasemevahe pole ületamatu kuristik

 (22)
Noorte Hääle fotolavastused
Foto on illustratiivneFoto: Tiit Blaat

Olen õppinud piirkonnakoolis ja teeninduspiirkonnata koolis. Esimesed üheksa aastat koolis, mis on riigieksamite edetabelis alati viimases otsas olnud ja kus mõni klassikaaslane võidi narkootikumide või muu keelatuga politseile vahele jäämise tõttu keset aastat erikooli saata, kuid kust kedagi naljalt välja ei visatud – kool oli ebapopulaarne ja iga õpilane pearaha saamiseks hinnas.

Järgmised kolm aastat aga koolis, mille gümnaasiumiosa ühele kohale konkureerib inimesi alati rohkem kui koolikatseid kirjutaval käel näppe on, ja mille koht riigieksamite pingereas on viimased aastad alati esikolmes olnud. Kõnekeeles siis pisut inetult vastavalt päti- ja eliitkoolis.

Äärelinna põhikoolist kesklinna kooli gümnaasiumiossa sattusin juhuslikult. Koolikatsetele läksin uudishimust ja mulle väga sümpatiseeris nende korraldus. Eksamitööd olid kodeeritud ning ma täiesti siiralt usun, et minu töö parandajad mu tööd ja nime kokku ei viinud.

Kuna õnnestus kirjalikul eksamil koguda piisavalt punkte, ei pidanud ma läbima vestlusvooru. Keegi ei soovinud näha minu tunnistust, ega tahtnud teada, kes on mu vanemad. Ma oleksin võinud olla presidendi tütar või tulla Kaagvere erikoolist – see ei huvitanud kedagi. Mõte selles eelarvamustevabas kollektiivis edasiõppimisest hakkas mulle meeldima.

Alguses oli kultuurišokk suur. Tulin koolist, kus üheks meelelahutusviisiks oli tunni ajal vene keele õpetajat tualettpaberist ja niidist kookonisse kerida, ja poiste tööõpetuse õpetaja ei julgenud oma autot kooliakendest viskekaugusele parkida – vastasel juhul oli koolipäeva lõpuks tema auto tooreid mune täis loobitud. Nüüd aga olin sattunud kooli, kus klassivend käis pärast tunde raamatukogus Loomingut lugemas ja ei saanud selle eest pärast nurga taga peksa.

Seotud lood:

Loomulikult oli ka kesklinnakoolis neid, kes kooli aia taga suitsetamas käisid, või mindi füüsikatunni asemel kinno. Ka "eliitkoolis" ei õpi vaid mööda sirget jutti kõndivad lapsed von Trappi perest.

Sisekliima klassis ja koolis oli hea. Klassis oli nii neid, kes pidid hommikul kell viis tõusma, et üle tunni rongiga kooli loksuda, kui ka neid, kes 18. sünnipäevaks isikliku auto said. Oli poliitikute, tuntud kultuuritegelaste, dividendimiljonäride, aga ka täiesti keskmiste inimeste lapsi. Päris asotsiaalsest perest kedagi ei olnud. Viltu ei vaadatud ei klassikaaslaste ega ka õpetajate poolt kellegi peale. Asjadekultust ei olnud. Enamusel olid muud huvid ja hobid, millele energiat kulutada.

Jah, räägiti ka võimalusest annetada kooli hoolekogu fondile ja seda soositi. Mitte-annetamisest probleemi ei tehtud. Koopiapaberit jmt või raha selle jaoks korjati nii kesk- kui ka äärelinnakoolis. Olukorras, kus WC-paberi ostmist tuleb finantseerida juba lasteaias, ei tohiks see enam eriti šokeerivalt mõjuda.

Võrreldes äärelinna kooliga, pidin nüüd kulutama tunduvalt vähem aega kodu- ja iseseisvatele töödele. Põhjus oli kõrges tunniefektiivsuses. Kui õpetaja suudab tunnist maksimumi võtta, ei ole õpilasel vaja kodus vere maitse suus poole ööni laua taga tuupida. Eelmise kooli 9. klassi geograafiatunnist on meeles, kuidas me seal kontuurkaarti värvisime. Põhikooli lõpetaja värvib kontuurkaarti! Ja sellelt baasilt tuleb järgmises kooliastmes alustada ettevalmistust riigieksamiks.

Riigieksamidrilli tegi ja õpilase võimalust selles aines riigieksamile registreeruda piiras vaid üks õpetaja. Meetod oli lihtne: ähvardati kehva hindega gümnaasiumitunnistusel või kursusel läbikukutamisega. Muide, kuigi kool on vastupidise kallakuga, on ka selles aines riigieksami tulemused alati edetabeli eesotsas.

Oma endisesse kooli jäänud klassikaaslaste pealt nägin, et seal oli selline survestamine pigem reegel, mitte mõne üksiku aineõpetaja erandlik käitumine. See on inimese tulevase erialavaliku võimaluste otsene piiramine ja paras sigadus.

Kurdetakse, et tavakoolide klassisisene ebaühtlane tase teeb õpetajate töö raskeks. Tegelikult on ka vastuvõtukonkurssidega koolides ühes klassis väga erineva võimekuse ja ettevalmistusega lapsi ning noori, lihtsalt tasemelt mõõtkava teises osas. Kui eliitkooli klassi nõrgim võib olla küll keskmisest andekam, siis tugevaim võib olla hoopis aine rahvusvaheliste olümpiaadide medalist. Nõrgematele on riikliku programmi läbimine ettenähtud tempos piisav, tugevama jaoks võib aga õpiku tase olla sama, mis ülikoolis filoloogiatudengile Mõmmi aabitsast tähti õppida.

Lisaks: kui nõrgema tasemega ebapopulaarsete koolide klassid on alakomplekteeritud, siis n-ö eliitkoolide klassikomplektid on üldiselt maksimaalselt täis. Kui tavakoolis õppides oli mõningatel aastatel klassis isegi alla 20 inimese ning mitte kunagi üle 25, siis kesklinnakooli gümnaasiumiklassis naljalt alla 35 õpilase ei ole. Seega jagub õpetajal õpilase kohta rohkem aega just tavakoolis.

Küllap on neid lugusid nii- ja teistpidi. Kindlasti ei ole kõik kesklinna eliitkoolid ühte moodi ega äärelinna sovietiaegse tüüpprojekti järgi ehitatud koolimajad sisult sama nägu. Tavakooli põhikooliosast tulles on probleemideta võimalik õpinguid jätkata suure konkurentsiga kooli gümnaasiumiosas, samas kui mõned selle "elitaarse" põhikooli lõpetajad gümnaasiumikatseid ei läbinud. See näitab üht: koolide tasemevahe ei ole nii ületamatu kuristik, nagu riigieksamite edetabeli põhjal vahel väidetakse.