Pärast rahvaloendust paistab Eestimaa kui kreenis laev
Rahvaloendus ei anna meile kahjuks kunagi vastust küsimusele - kui palju neid eestlasi üldse maamunal elab? See polegi vist praktiliselt võimalik, aga tore teadmine oleks see küll. Kes aga on need 76 tuhat Maarjamaa inimest, kellest oleme ilma jäänud ?
Esimesena tulevad meelde ikka parema palga (või üldse töö) otsingutel kodunt lahkujad. Rahvaloendajad lugesid küll mujal tööd tegevad, kuid vahetevahel kodus käimist praktiseerivad kodanikud, Eesti elanikkonna hulka. Ühest küljest jumal tänatud, muidu oleks ju lõpptulemus veel kohutavam. Teisest küljest vaadatuna on ju ilmselge, et neid inimesi ei seo Eestiga suures osas midagi muud, kui lähedased pereliikmed. Lahkujad on enamuses veidi Eesti riigi peale pahased, põhjuseks ikka see, et siin oma elu inimväärselt elada osutus võimatuks. Oleme kuulnud ka üsna uhkeid väljaütlemisi vabast tööturust, Euroopa ühtsusest ja rõõmust sinna kuuluda. Küllap tahetakse nii meie väikese riigi suurt väljarännet positiivsemalt näha, aga mõelgem kordki Eesti väikestele küladele, alevitele, linnadele, kus kodusid soojendavad vaid leskedele sarnanevad pereemad. Jah, koduse majanduselu saab ju korda, aga lapsed kasvavad isata või emata või koguni mõlemateta vanavanemate hoole all. Sellise elu probleemidest räägitakse täna sosinal, kunagi peab sellest kõvasti kõnelema hakkama. Põhimõtteliselt tuleks Eestist päriselt lahkunute puhul tunda rõõmu perede üle, kes on üheskoos koduste radade tolmu lõplikult või pikemaks ajaks pühkinud, vähemalt üks pere on normaalselt säilunud.
Üheks sagedasemaks jututeemaks võõrsile tööle mineku asjus on saanud arstide ja õdede lahkumine. Eks tule see sellest, et see annab kõige valusamini ja reaalselt tunda. Ilmselt on needki suures osas inimesed, keda rahvaloendaja rahvastiku hulka võis lugeda. Teame ju küll süsteemi, kus kahenädalasele tööle võõrsil järgneb üks-kaks nädalat kodust soojust ning rikkus aina kasvab. Rikas eestlane hakkabki võõrsil eestlasest arsti juures ravil käima nagu president, ministrid ja muu VIP rahvas. Andku tohtrid nüüd tõesti andeks, aga nende puhul pole ju tegu Eesti mõistes sugugi väikesepalgalistega. Sageli räägitakse vähestest arenemisvõimalustest kodumaal, aga kõrgelt haritud (suures osas ka riigi kulul) arstidelt ootaks küll rohkem kodanikuvastutust ja isegi patriotismi. Riik oma eksleva kõrghariduspoliitikaga on ummikusse jooksnud. Võib ju lõpmatuseni rääkida demokraatia olemusest ja inimeste vabast valikust, kuid kui riik on koolitanud ühe arsti, siis peaks ikka kehtima mingi kohustuslik oma riigis töötamise aeg.
Päris korraliku osa väljarändes annavad kindlasti ka noored. Tänaseid kooli ja ülikooli lõpetajaid ei tohiks enam kummitada kunagine raudne eesriie. Ometi tundub paiguti, et maailma avastamisest on saanud kohustuslik osa noore inimese biograafias. Siingi tuleb taas pöörduda halvasti toimiva kõrgharidussüsteemi näidete poole. Niinimetatud riigikohal hariduse saanud noored jätavad külma rahuga kodumaise töökoha täitmata ja siirduvad võõrelu nautima. Ehk polnud siis seda töökohtagi, mille tarvis riik oma vahenditega noort inimest koolitas? Igal juhul teab suur osa meist oma pere-, tutvusringis noori, keda kodune haridus kuidagi kodumaaga ei seo. Minu näide: Tartu Ülikoolis riigi kulul õppinud bioloogia bakalaureus on Kanadas ettekandja, Mereakadeemia lõpetaja korjab ajaviiteks Austraalias puuvilju. Jäid nemadki vist rahvaloendusest välja, aga mis siis ikka - loodetavsti avardab see nende noorte silmaringi ja kodused tööd ootavad.
Äkki peletab meie kodanikke kodumaast eemale teine äsja avalikustatud statistika. Nimelt tuleb vähegi kõlbuliku töötasu saamiseks hirmsasti rabada. Nii töötab 42 % tööd omavatest meie riigi inimestest nädalas rohkem, kui seaduses ette nähtud (40 tundi) ja 13 % teeb seda lausa ühe tööpäeva jagu. Usun, et see pole paljudele meist uudiseks. Eriti kurb on seda näha noorte perede puhul. Haridus on vaevaliselt saadud, mõtlen siin õppemaksuga õppijaid, keda meil on suhteliselt suurem osa ülikooli lõpetajatest. Kui on ka töökoht saadud, siis suures osas ei ole töötasu eriti suurem vabariigi keskmisest palgast (857 eurot). Kulutused eluasemele, transpordile, õppelaenu tasumisele jne. on nii kopsakad, et oma pere ja kodu loomisele asuvad vaid julgeimad. Parema lootuses rügataksegi siis ületunde, nädalavahetusi, lisatöid võttes ja tulemuseks on juba alla kolmekümmet väsinud noor inimene, elu alles tõeliselt alustamata. Siis hakataksegi heietama mõtteid oma kodu rajamisest raja taga. Tulemusi näitab järgmine rahvaloendus
Tegelikult peaks väljarändajate esimeses grupis olema hoopis materiaalselt kõige hullemas olukorras olevad pensionärid, kelle kuu sissetulek ei anna mingeid võimalusi inimväärseks eluõhtuks. Aga neid ei oota ka kõige demokraatlikumas võõrriigis mitte keegi. Oma sandid peab ikka oma vald ära elatama - nii öeldi vanasti. Lihtsalt siis peeti ka sõna.
Rahvaloendusel on oma väärtus statistikateaduses, järgnevatele põlvedele. Tavainimene tajub aga riigi mannetust, kus ei suudeta peret koos hoida. Mis me siis muretseme selle iibe pärast? Sünnib, palju neid sünnib - kodumaa külge käsuga kedagi aheldada ei saa. Küll aga hoolitsuse ja targa valitsemisega. Loodame vaid üht - eestlaste arv maailmas püsib korralikul tasemel vaatamata rahvaloendusele. Oleme ju nii mures oma väikese rahva säilimise pärast.
