Palgaarmeele üleminek seab Eesti ohtu
Tulnud on ka juba hulgaliselt alarmeerivat vastukaja ühiskonnast, mistõttu selle partei poliitikud on pidanud avalikkuse ees selgitustööd tegema, et pehmendada ärevat teadet ajateenistusel põhineva kaitseväe kaotamisest. Kuid siiski püsib oht, et Eesti senine kaitsemudel — ajateenistusel ja patriotismil põhinev kodanike armee — satub lähitulevikus tõsise poliitilise surve alla.
Koos mobilisatsiooniarmeega satub paraku tõsisesse ohtu ka Eesti Vabariigi kui iseseisva riigi eksistents tervikuna. Palgaarmee variandi pooldajad panustavad tänapäevase julgeolekukeskkonna ja maailma poliitilise korralduse igavesele kestmisele. Loodetakse, et NATO püsib vähemalt lähimad sadakond aastat oma senistes eesmärkides ja jõus, loodetakse et Euroopa Liidu integratsioon kestab ja Eesti lõimub lahutamatult Euroopaga ning et selle ühise Euroopa bloki mõjuvõim ja tugevus maailmas kasvavad. Samuti eeldatakse, et 21. sajandit valitsebki vääramatult NATO peamine sõjaline ning moraalne jõud — Ameerika Ühendriigid.
Sellise maailmapildi kestmisel oleks tõesti mugav mõelda, et eesti mehed ei peaks oma noorusest aastakest “raiskama” kaitseväeteenistusele, vaid võiksid selle asemel kas täiendavalt õppida, tööl raha teenida või muidu maailmas ringi seigelda. Praeguses turvalisusemullis paistab ehk paljudele kaitseväeteenistus kui tüütu rudiment, mis nagu taagana rippuv kivi takistab nende muretu nooruse nautlemist. Kuid kas see turvalisusemull kestab?
Mustad stsenaariumid
Nagu me ajaloost teame, võivad rahu ja õitsengu ajastud kiiresti asenduda sõdade, segaduste ja rahutuste aegadega, mis löövad tihtipeale otsustavalt segamini seni kehtinud poliitilise ning geopoliitilise maailmakorralduse. Ka täna, 2010. aastal, ei saa me olla sajaprotsendiliselt kindlad, et praegune poliitiline maailmakord püsib ajaloo lõpuni. Näiteks ohustab praegust maailmakorraldust arenenud riikide, eelkõige Lääne-Euroopa, jätkuv nõrk majanduskasv võrdluses kiiresti arenevate Aasia riikidega. Sealjuures näitab murettekitavalt kiiret sõjalist ja majanduslikku taastumist ka meid ajalooliselt enim ohustanud idanaaber.
Euroopa on islamiseerumas, mõnede arvutuste kohaselt saame me juba oma eluajal näha vanade Euroopa riikide sisulist muutumist islamimaadeks. Kas need uued islamiriigid huvituvad vanas mõistes euroopaliku Eesti iga hinna eest kaitsmisest?
Kuid kui Ameerika Ühendriikide pinnal peaks toimuma mõni tohutu looduskatastroof — maavärin Boswashi linnastus, hiidtsunami või miks ka mitte Yellowstone' supervulkaani aktiveerumine? Teadlased ütlevad, et selliste stsenaariumite rakendumine on sisuliselt aja küsimus. Loomulikult võib (aga ei pruugi!) mõne tõsise katastroofistsenaariumi realiseerumise ajahorisont ulatuda tuhandetesse aastatesse. Oht ise aga ei ole ulme, vaid reaalsus.
Kui ohvrite arv Ühendriikides ulatub miljonitesse ning majanduslik kahju triljonitesse, siis võib olla ka kindel, et “maailma politseiniku” täielik keskendumine siseasjade lahendamisele mõjutab vähemalt ajutiselt jõudude tasakaalu kogu maailmas. Meie regioonis asuks sel juhul oma ambitsioone ellu viima katastroofist puutumata jääv Venemaa.
Loomulikult tõin ma Eestit ähvardava potentsiaalsete ohtude paremaks illustreerimiseks esile kõige mustemad alternatiivsed stsenaariumid. Loodetavasti jääb läänemaailm endiselt maailma arengu keskpunktiks, Euroopa islamiseerumine saab õigeaegselt pidurid ning Ameerika pinnal jääb kolossaalne looduskatastroof toimumata. Kuid me ei saa kogu oma aastakümneteks disainitud kaitsekontseptsiooni ehitada uskumusele, et sündmuste käiku, mille tõttu Venemaa saab Balti piirkonnas kas või ajutiselt mõjuvõimu, ei saa iial tekkida. Kaitsekontseptsioone ehitades tuleb alati lähtuda just kõige mustematest stsenaariumitest.
Olgu siinkohal öeldud — ainukene stsenaarium, mille kohaselt Eesti ei vajaks kodanikepoolset totaalkaitsevalmidust, oleks Venemaa arenemine euroopalikuks kodanikuühiskonnaks, kus imperialistlikel ambitsioonidel pole kohta avalikus elus ega poliitikas. Selle stsenaariumiga kaasneks tõenäoliselt ka Venemaa suurem integreeritus Euroopa poliitiliste ja sõjanduslike süsteemidega, mis juba iseenesest kõrvaldaks sõjalise ründe ohu idast. Aga kahjuks oleme me tänasel päeval sellisest roosast stsenaariumist vähemalt aastakümnete kaugusel.
Reaalpoliitiline situatsioon
Ainukene surmaoht Eesti riiklusele ning eesti rahvuse püsimisele lähtub idast, Venemaalt. Kuigi meie eksistents on mõnede hoiatuste kohaselt ohus ka Euroopa Liidu sulatusahjus, siis on see vähemalt meie endi poolt vabatahtlikult valitud tee. Kuid Venemaalt lähtuv oht sisaldab vägivalda ja toorest sõjalist võimu.
Me võime endid lohutada sellega, et tänane Venemaa ei ole see, mis ta oli Ivan Julma, Peeter Suure, Lenini või Stalini ajal. 2007. aasta “pronksiöö” ja 2008. aasta Gruusia sõda ei lase meil siiski unustada, millise naabriga on jätkuvalt tegemist. Viimase kümne aasta jooksul ehitatud tugev keskvõim ning kodanikuühiskonna loomuliku arengu pidev pärssimine ei luba meil oma idanaabrist parimat oodata.
Kui siia juurde lisada mõjukate Vene poliitikute vihjed ja otseütlemised "kakssada aastat domineerinud geopoliitilise olukorra taastamise vajaduse kohta Baltikumis" ning nende mängimine siinsete vene kolonisaatorite tunnetega, siis on ajakohane pilt Venemaast veelgi ähvardavam.
Vene armee kasutuses on üle 6000 töökorras tanki, teist samapalju jalaväe soomustatud lahingumasinaid ja tuhandeid soomustransportööre. Ka suurtükke ja lennukeid on tuhandeid, aktiivseid, igal hetkel lahinguvalmis olevaid jalaväelasi, on sadu tuhandeid. Venemaa peaminister Vladimir Putin lubas hiljuti eraldada Vene armee moderniseerimiseks 2020. aastani kokku ligi 500 miljardit eurot.
Sellises keskkonnas soovivad teatud Eesti poliitilised jõud ajateenistuse kaotamist ning üleminekut ennast ajaloos mitte tõestanud palgaarmeele.
Mida teha?
Eesti taolise piiririigi jaoks on ainult kaks protsenti kaitsekulutusi SKTst ilmselgelt liiga vähe, et üles ehitada tõelist heidutusefekti omavat kaitseväge. Aastane ohverdus Eesti julgeolekule peaks olema vähemalt 4-5 protsendi kandis rahvuslikust kogutoodangust. See number ei ole sugugi demokraatia jaoks ebareaalne — võtame või Ameerika Ühendriigid.
Eesti peaks pingutama kahes suunas — organisatsioonilise ja tehnoloogilise tõhustamise nimel ning välispoliitilisel rindel efektiivsemate liitlassuhete otsimise nimel.
Esiteks tuleb välja õpetada ja tehnoloogiliselt varustada tõhusalt toimiv reservarmee, mille suurus peaks küündima ideaalis kuni 100 000 meheni. Totaalkaitse ajal tuleb Eestil välja panna iga viimane võitlustahteline mees — ka kerge südamepuudulikkuse ja lampjalgadega sõdurid. Selleks peaks tunduvalt laiendama ajateenistusse võetavate noormeeste arvu, võimaldades tervislikult kehvemate näitajatega noormeestel teenistuse läbimist spetsiaalselt kergema füüsilise koormusega pataljonides (tagala, side, logistika, õhutõrje, suurtükivägi jne), sel ajal kui füüsiliselt tugevad noormehed suunatakse klassikalistesse jalaväeüksustesse.
Eesti kaitsejõudude ülesehitusel, selle struktuuri loomisel ja finantseerimisel tuleks lähtuda järgnevast loogilisest ahelast:
a) reservarmee ülesehitamine, ajateenistuse tõhus läbiviimine, õppekeskuste ehitamine, ajateenijate ning nende väljaõpetajate igakülgne varustamine
b) eelnevaga paralleelselt Kaitseliidu arendamine, varustamine, väljaõppe tõhustamine, seadusandlike raamide kohendamine vabatahtlike paremaks rakendamiseks ning võitlusvalmiduse tagamiseks jne. Tähtis on, et iga väiksemgi Kaitseliidu üksus saaks kriisiolukorras lihtsalt ja mugavalt ilma tsentraalse juhtimiseta relvade ja laskemoona ligi, et tsentraalse juhtimise kiirel segaminipaiskamisel oleks võimalik alustada lokaalsel tasandil väljakurnamis- ehk sissisõda.
c) mõnetuhandemehelise kutselise kiirreageerimisjõu moodustamine, kelle ülesandeks on kõige operatiivsemalt reageerida ohtudele ning samas ka NATO raames liitlassuhete täitmine.
d) varustusteede tagamine NATO abijõudude jaoks kriisiolukorras. See tähendab siis eelkõige tõhusat õhukaitset ümber strateegiliste lennuväljade (Ämari) ja sadamate.
e) Üldise tankitõrje- ja õhukaitsevõimekuse ülesehitamine. Eesti peab olema suuteline muretsema suures koguses mobiilseid kaasaskantavaid õhutõrjerakette (stinger ja analoogid), sadade ja isegi tuhandete selliste komplektide omamine üle Eesti heidutaks tõsiselt eeldatava vaenlase suhteliselt vanamoodsat õhuväge.
Mobiilseid tankitõrjekomplekte peaks kahtlemata olema tuhandeid ja suur osa neist peaks samuti üle Eesti laiali asuma, et tsentraalse juhtimise paralüseerimisel säiliks lokaalsetel vastupanukolletel võimalus hävitada üksikuna ja organiseerimatult liikuvaid veoautosid ja soomusmasinaid, mis omakorda tekitaks potentsiaalse vastase armees vajaliku pideva ärevus- ja hirmuõhkkonna. Väga tähtis on ka, et iga jalaväelane saaks oma teenistusaja jooksul vähemalt korra kasutada (kasvõi kergemat) “tankirusikat”, et tekiks mingisugunegi aimdus selle relva töömehhanismidest ja karakteristikast ning sõjaolukorras oleks lihtsam sooritda esimene lask. Teise maailmasõja kogemus näitab, kuivõrd tõhus hirmutusrelv on jalaväelase lihtsalt kasutatav mobiilne tankirusikas. Tuleb arvestada, et potentsiaalse vastase peamine löögijõud ongi just tankid.
f) Soomusmanööverjõu ehk tankide ja soomustransportööridega varustatud brigaadi(de) moodustamine, mis annaks Eesti Kaitseväele võimaluse teostada ka piiratud ulatuses pealetungioperatsioone, oleks alles viimane etapp, kui jalaväele on loodud juba piisav tankitõrjevõimekus kaitses. Tankide ostmisel tuleks eelkõige kaaluda uusimate tehnikasavutuste muretsemist, kuna vaid tehnoloogiliste tippmudelite abil (nt. Saksa tank Leopard 2 uusim variant) on võimalik osutada avamaastikulahingutes tõhusat vastupanu arvulises ülekaalus olevate vaenlase tankiformeeringute vastu. Vaadates viimase 70 aasta praktilisi kogemusi võiks hinnata, et lääne tipptehnoloogia abil võib edukalt kaitselahingus sõdida ka 3-4 kordse arvulise ülekaaluga vastase vastu.
Eesti peaks täielikult loobuma lennuväe arendamisest, keskendudes vaid rahuaegsele NATO jaoks vajalikule õhuseirele ning piisava õhutõrjevõimekuse loomisele, kuid seda maa-õhk tüüpi raketisüsteemide abil. Kui üldse õhuväge luua, siis seda vaid koostöös teiste Balti riikidega ühtse juhtimise all — 9 miljonilise rahvastiku majanduslikud võimalused lubaksid ehk ühe väikese paraadüksuse moodustamise. Õhuväe osas saame loota vaid NATO liitlastele ning nende toetuse ellimineerimisel tuleb Eesti kaitsejõududel oma operatsioonidel lihtsalt hakkama saada ilma toetuseta õhust.
Mereväe osas tuleb teha tihedat koostööd Soomega, peamine eesmärk oleks võimekus ohu korral kiirelt mineerida Soome laht. Ideaalis võikski kogu merevägi olla Soome ülemjuhatuse all, Eesti võiks oma liitlase mereväge vastutasuks oma võimaluse piires (näiteks viiendiku ulatuses) rahaliste vahenditega abistada. Kui Soome ei liituks idavaenlase vastase mereblokaadiga, siis ei ole Eesti paraku võimeline seda üksi oma jõududega nagunii läbi viima (eriti arvestades, et sellisel juhtumil ei saa mineerida Soome territoriaalvett, mida kahtlemata kasutaks nahhaalselt vastase merevägi).
Siit tulebki välja vajadus aktiivsemaks tööks välispoliitilisel rindel — Eesti välispoliitika suur ülesanne peaks olema eelkõige NATOga paralleelselt arendada ka Balti riikide sõjalist koostööd ning võimalikult tihedat sõjalist koostööd vennasrahva Soomega. Eesti eesmärk peaks olema igati veenda Lätit ja Leedut loobuma ebatõhusast palgaarmee süsteemist ning naasma totaalkaitse mudeli juurde. Varakult alustatud tihe sõjaline koostöö sõjaliselt võimekate Balti naabritega ei jäta Eestit hätta ka juhul, kui mingitel täna ettenägematutel (või ettenähtavatel) põhjustel peaks hajuma NATO koostöö. Kolm modernselt relvastatud ja motiveeritud kuni poolesajamiljoni-mehelise koondjõuga Balti riiki oleks Venemaa igasuguse agressiooniplaanile paras heidutus — Venemaa peaks ründamiseks kasutama rohkem jõude kui vaid professionaalsed Lääne sõjaväeringkonna diviisid. Meenutagem siinkohal Tshetsheenia sõda!
Kodanike armeele pole alternatiivi
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et patriotismile tuginevale kodanikest koosnevale armeele pole alternatiivi. Palgaarmee oleks Eesti ressursside puhul kahtlemata kallim ajateenistusliku mudeliga võrreldes ja peale kõige muu kõlbab palgaarmee vaid NATO missioonide täitmiseks, kuid mitte Eesti iseseisvuse kaitseks. Eesti suudaks maksimaalselt palgata 5000 meest ehk siis isegi tervet täiekoosseisulist diviisigi ei saa kokku. Kuidas katavad 5000 meest ära riigipiiri ja rannajoone, kaitsevad pealinna, sadamaid ning Ämarit? Ja selle juures hoiaksid veel reservi vasturünnakuteks? Võimatu ülesanne.
Mobilisatsiooniarmeele oleks vahest ainukeseks reaalseks võimaluseks üleüldse igasuguse sõjaväe laialisaatmine. Vatikanil pole armeed — sisuliselt kaitseb kirikuriiki Itaalia, mille piirid peab ületama iga Vatikanile kallale kippuv agressor. Ka Lääne-Euroopa riigid kahandavad oma armeede koosseise ning kaotavad ajateenistuse kohustust. Kuid nende naabriks on tihti ookean ja heatahtlikud kultuurriigid.
On veel üks riik, kes kaotas täielikult oma relvajõud. See riik on Costa-Rica. Nemad tõid põhjenduseks selle, et riiki pole kellegi eest kaitsta ja kui keegi üleüldse tahakski Costa Ricale kallale tungida, saaks see toimuda vaid läänepoolkera valitseja USA mahitusel (ehk siis ründaja võit oleks garanteeritud niikuinii). Vastasel juhul hoolitseks juba USA Costa Rica suveräänsuse taastamise eest. Kuid Costa Rica loobus ka täielikult mõttest pidada kallist ja kasutut palgaarmeed — seda ei soovitud formeerida isegi paraadide korraldamiseks. Riigi sisejulgeoleku eest aga hoolitseb tavaline politsei. Vahest on siinkohal mõttekoht meilegi?
