Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Palavikus ja abita jäänud tütar küsis emalt: kas nad tahavad, et ma ära sureksin?

 (412)
Palavikus ja abita jäänud tütar küsis emalt: kas nad tahavad, et ma ära sureksin?
Abita jäänud neiu helistas lõpuks ise kiirabisse, et abi saada.Foto: Priit Simson

"Kas nad tahavad, et ma ära sureksin," nii küsis 16-aastane tütarlaps umbes poolteist tagasi, kui ta oli ära saadetud Mustamäe EMOst, Keskhaigla EMOst, Lastehaiglast ja kelle juurde kiirabi keeldus tulemast, öeldes, et ega nad takso ei ole.

Üle kahe kuu oli tüdrukul vaheldunud üks põletik kehas teisega, angiini vahetas välja põiepõletik ja vastupidi. Perearst kirjutas antibiootikume. Need ei mõjunud. Kui tal oli üle kümne päeva püsinud palavik 39 kraadi juures, kutsus ema kiirabi. Ta oli nagunii linna sõitmas ja soovides vähendada kiirabi vaeva, küsis, et kuhu laps viia.

Sõideti Mustamäe EMOsse. Seal arvati, et tegu angiiniga ja soovitati antibiootikume süüa. Saadeti minema.

Uus kõne nõu küsimuseks kiirabisse sai vastuseks soovituse, et eks minge keskhaiglasse. Keskhaigla EMOs selgus peale tunniajalist ootamist, et neil kurguarst vastu ei võta.

Täiesti endast väljaviidud ema tõstis häält ja karjus, kelle poole ta peab pöörduma, et laps ravi saaks? Registratuur soovitas kutsuda kiirabi.

Sealt teatati, et ega nad taksoteenust ikka osuta küll ja soovitati minna lastehaiglasse. Lastehaigla 16 aastast enda patsiendiks ei pidanud ja käskis minna üle tänava Mustamäe EMOsse. Tuletan meelde, et sealt oli neid kord juba koju angiini ravima saadetud.

Seotud lood:

Ema ja tütar sõitsid nõutult mööda linna ringi, nad ei osanud 21. sajandil Eesti Vabariigis, selle pealinnas Tallinnas enam kuskilt abi otsida. Siis küsiski tüdruk, et kas nad tahavad, et ta ära sureks. Nuttev tütar küsis äkki emalt, kas ta on alaealine. Ema jaatava vastuse peale helistas neiu ise kiirabisse, ütles, et on 16 aastat vana ja et ta arvab, et ta sureb ära.

Nüüd tundus, et kiirabis ehmuti ära. Järgnes soov teada saada, kus nad on ja palve, et nad paigast ei liiguks ning neid ära ootaks.

Seekordne kiirabibrigaad kandis lapse autosse ja sõitis taas Mustamäele. Sisse mindi kuskilt tagauksest, leiti arst, kes haige lapsega tegelema hakkas. Õnneks oli sel arstil avaram pilk ja suurem hoolivus kui kõikidel eelnenutel. Tema diagnoos oli – mononukleoos.

Teise päeva õhtuks võis nüüd juba Merimetsa haiglas ravi saav tüdruk esimest korda üle kolme kuu loota, et ta ei sure ära. Nädal haiglas ja õige ravi lubasid lapse lõpuks kooli.

Miks ma sellest alles praegu kirjutan? Tütar ja tütretütar soovisid vanaema säästa, kuulsin lugu alles paar päeva tagasi. Nüüd küsin: mille eest ma peaksin suurt osa Tartu Ülikooli lõpetanud arste austama?

Miks peaksin ma sõbralikult suhtuma/suhtlema registraatorite EMO ja kiirabitöötajatega, kes ei suuda aru saada, kas tegemist on haige teismelise või simulandiga?

Miks peaksin ma usaldama perearsti, kes tuima järjekindlusega diagnoosib angiini, kuigi antibiootikumid ei mõju ja kõrge palavik püsib?

Mille kuradi pärast olen ma sünnitanud oma riigile neli last ja nüüd olen kümne lapse vanaema, kui minu lapselapsel on põhjust peale neljast medasutusest väljaviskamist küsida: kas nad tahavad, et ma ära sureksin?