Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Paks tüdruk: peenikesed ei tea, mida tähendab iga suutäie lugemine

 (34)
Paks tüdruk: peenikesed ei tea, mida tähendab iga suutäie lugemine
Reuters/Scanpix

Ajendatuna kehakaalu ümber puhkenud diskussioonist, kirjutas üks Delfi lugeja meile oma loo paksuna. Ta kirjutab, et paljudest peenikestest saavad ka kunagi paksud ja alles siis mõistavad nad, mida tähendab iga suutäie lugemine.

Mind ajendasid kirjutama mitmed kommentaarid Delfis ilmunud lugude järel, kus arvatakse, et paksud tahavad olla ise paksud ja on laisad ning väärtusetud.

Lapsepõlv

Minu lugu algab juba lapsepõlvest. Eelkooli ealiselt rääkis mu vanaema mulle ikka, kui suur laps mina olin. Tema ei olnud jõudnud mind sülle võttagi.

Asi jätkus, kui ma kooli läksin. Kuna mul polnud sõpru ja olin üksik laps, sattusin koolivägivalla ohvriks. Igapäevaselt sõimati mind paksuks, löödi ja mõnitati. Asja ei parandanud ka see, et telekast nägin toona tädisid, kellel oli lame kõht. Mina noorena ei saanud ju aru, et väiksel lapsel ongi teistsugune keha ja lamedat kõhtu ei peagi mul olema. Igal juhul 12-aastaselt olid mul juba toitumishäired.

Arvatavasti pean tänama tahtejõu vähesust, et mul täielik anoreksia välja ei arenenud. Igal juhul sain vanemaks, kuid minu enesepilt oli jätkuvalt väärakas.

Dieedid ja tabletid

Püüdsin abi saada arstilt, kellel kurtsin, et ma olen ülekaaluline, kuid tema vastas mulle, et kõik on normis ja probleemi pole. Jätkasin oma teed erinevaid dieete proovides, vanemate selja taga taskuraha eest tellides igasugu imeseadmeid ja tablette. Aga mitte miski ei aidanud.

Seotud lood:

Nii olen ma ka terve elu oma ülekaaluga võidelnud. Kõige vähem olen oma täiskasvanuea jooksul kaalunud 74 kilogrammi, mis on minu 176 sentimeetrise pikkuse juures on ikka palju. Selleni olen jõudnud ka vaid läbi rangete dieetide ja enesepiinamise.

Tavaliselt kaalun 80 kilogrammi juures. Tore on selle juures muidugi see, et tavaliselt arvatakse, et ma kaalun vähem. Ma võiksin oma kaalu madalamaks valetada ja kõik usuksid, kuid mina ju tean seda ja mind see häirib. Mina olen enda arvates paks.

Praegu vaadates oma noorepõlve pilte, mõistan, et ma polnud paks laps. Aga mulle korrutati seda nii palju, et lõpuks ma selleks ka muutusin.

Olen olnud alati aktiivne, tegelenud spordiga, kuid miski ei paista aitavat. Minu KMI (kehamassiindeks) ei taha olla normi piires, eriti veel keskmise ilusa naise normi juures. Olen nii mõneltki poolt kuulnud, et naine, kelle KMI ületab 22, on juba paks vaal.

Paljudest peenikestest saavad ka kunagi paksud

Nüüd pingelisel perioodil olen taas kord juurde võtnud. Ma ei taha kodust välja minna, sest tunnen ennast paksu ja koledana. Ja siis kuuled, kuidas peenikesed kommenteerivad, kuidas nemad, kes tihti ajavad näost sisse burgereid ja friikaid ning võivad süüa kõike mida soovivad, ei mõista, kuidas ikka paksud üldse elada saavad.

Paksud on koledad, rõvedad ja laisad. Ometigi näen mina palju rohkem vaeva, et oma kaalu ülekaalu alampiiril hoida, kui nemad.

Ma ei tee maha kõhnu inimesi. Nagu minu loost on aru saada, siis on minu suurim soov kuuluda nende hulka. Kanda suuruse 40-42 asemel suurust 36-38. Samuti ma ei õigusta pakse.

Mida aga ma tahan öelda, et iga paksu taga seisab mingi lugu. Ükski inimene ei otsusta, et mina tahan paks olla. Paljudest peenikestest saavad ka kunagi paksud ja alles siis mõistavad nad, mida tähendab iga suutäie lugemine, mida tähendab see kui sinu 45 kilogrammi kaaluv sõbranna vingub, et tema on paks. Toob selle välja igas vestluses ja ei saa aru, kuidas see sind tundma paneb.

Kui sellest loost oli tunda kibeduse nooti, siis andke andeks. Tõesti ei taha kedagi solvata. Loodan endiselt, et mul õnnestub saavutata oma unistuste kaalunumber.