“Minul käis täna üle aastate sõbranna külas. Tuli Rakverest. Kohvitamise ajal helises tal telefon ja sõbranna lõõpis kellelegi ülbelt, et “sõida aga jah kohe Tallinnasse, saad küll.” Minu imestava pilgu peale seletas sõbranna, et üks tüütu abielumees teeb talle oma naise kõrvalt “kähkukaks” ettepanekuid. Kusjuures aastaid juba. Ma küsisin, et miks sõbranna siis noort meest nõnda piinab ja kätte ei anna. Tuli välja, et mees on kuuekümne ligi. Me ei jõudnud ära naerda. Mina arvasin, et ainult noored abielumehed käivad meile, “küpsetele vallalistele”, oma otsekoheste “seksijuttudega” pinda. Aga meeste ürgtung ei küsi vanust.

Arutasime siis, et mis nende abieludega küll tänapäeval lahti on, et meie eas naised veel nõnda loosi lähevad. Sõbranna on 20 aastat lesk ja mina 20 aastat lahutatud, saame kevadel mõlemad 55. Oleme üksi ja iseseisvad. Jõudsimegi järeldusele, et mehed peavad meid “turvalisteks ja mugavateks”. Pandavateks. Ja nad ei mõista, miks me neile ära ütleme. Miks kõik “vanad naisedki” ei anna kätte. Miks me ei taha, et meiega magataks. Mehed ei taipa, et kehade kiimlus jätaks nende hinged ikka nälga. Meie ju teame, et nühkigu nad neid võõraid naisi arvuliselt palju tahes, harmoonilisemaks nende maailm sellest ei muutu. Alustagu oma naistest ja armastagu neid. Aga nad ei julge armastada.

Sestap ma kardan, et selliseid naisi, keda ei peteta, polegi olemas. Kõik mehed lihtsalt ei jää alati vahele” -küps blondiin