Õpilane: kui õpilased võivad reegleid rikkuda, miks siis õpetajad ei või?
Nüüd on seda videot vist juba terve Eesti rahvas näinud. Eelnimetatud video on ehe näide kuidas juhtub kui me sedasi õpilasi hellitame ja see kordub kui selline ebavõrdsus jätkub ning kui midagi ette ei võeta. Õpilased võivad teha kõike, õpetajad ei või aga neid isegi puudutada – Mis ajast küll selline ebavõrdsus kooliühiskonda süvenenud on?
Samas ei suuda ma ka kuidagi mõista, kuidas võivad mõned lapsed nii julmad olla. Kõige labasem osa oli minu arvates see avalik vabandamine. „Läks käest ära“ – ütlesid nad. „Ei olnud kavatsetud“ – seda vale ei usu vist mitte keegi. Krokodillipisaraid teesklesid nad vaid selleks, et karistusest pääseda või avaliku viha eest pageda. „Kahetsedes“ lubasid nad, et selline asi ei kordu, aga kahjuks ei ole reaalne elu nii ilus kui filmides seda vahel kujutatakse. Inimesed ei muutu nii kergelt. Ainus võimalus on karistada ja karmilt. Sedasi me ühtlasi hoiatame õpilasi ja ennetame ka järgnevaid sarnaseid juhtumeid. Tavaliselt ei aita präänik. Sellistel juhtudel tuleb ikka piitsaga proovida.
Kõige geniaalsem oli muidugi see, et süüdlased ise laadisid video ka Youtube’i. Mida nad huvitav saavutada tahtsid – kuulsust? Poolehoidu? Siiski kukkusid nad iseenda kaevatud auku. Kui selline asi poleks päevavalgele tulnud oleks võibolla ka selline terror jätkunud. Meie, interneti inimesed, andsime neile valusa õppetunni. Viha Facebook’is, kommentaariumites, Twitter'is – väga valus löök neile. Kui me oma viha õigete inimeste vastu suuname, muudamegi maailma paremaks.
See video ajas mind ikka tõsiselt marru ja üks põhjuseid, miks ma seda artiklit alustasin oligi, et veidi oma viha taltsutada ning seda ebaõiglast süsteemi kiruda. Minu arvates, kui inimestel on kasvatamisraskused, siis tulekski ju ka erilisi meetmeid kasutada. Mitte hellitada! Kuid mina ei süüdistaks antud juhul ka õpetajat. Kõik ei sünni vägesid juhatama. Mees sattus lihtsalt väga valesse kooli.
Ma saan aru, et iga õpilane tahab vahel veidi tunnis veiderdada või kipub sõbraga rääkima, kuid teha midagi sellist! Mul pole sõnu. Nüüd tahaksin ma tõsiselt vabandada õpetajate ees, kelle tunnikorda ma mõne lameda naljaga või lubamatu vestlusega olen seganud. Andke andeks!
Siiski alles mõned aastad tagasi sai minu koolivend peale seda kui oli väidetavalt õpetajat rünnanud karmi noomituse. Ainus asi, mida poiss valesti tegi oli aga see, et ta mängis kontrolltöö lehega ning see riivas õpetajat, kes kontrolltöösid jagas, ning õpetaja võttis seda kui rünnakukatset.
Paar aastat tagasi lendas tunnist rahurikkuja välja ühes oma koolikotiga. „Kui õppida ei taha, siis pole sul siia asja“ ütles õpetaja - Vot kus oli kord. Kuhu see nüüd kadunud on? Kui õpilased võivad reegleid rikkuda, miks siis õpetajad ei või?
Minu arvates ei saa me õpetajatele ette heita ka seda, et nad tänapäeval näo ja käitumise järgi hindeid panevad. See on loomulik, et nad premeerivad hakkajaid ja usinaid kergemini ning lasevad ülbetel ja ebaviisakatel rohkem pingutada. See on ju igati loomulik. Igaüks teeks nii.
Kogu jutt lühidalt kokkuvõetult: tahan öelda, et olen kahe käega õpetajate õiguste suurendamise poolt. Karmistage koolides käitumisreegleid, mitte eksamite hindamisjuhendeid. Kasvatage meist inimesed, mitte teatmeteosed. See, mis oma emal ei õnnestunud, tuleb tahes-tahtmata saavutada õpetajal. Köster ju tegi Tootsist mehe.
Siinkohal nõustun ma oma kalli vanaemaga täielikult. Vanasti oli tõesti rohi rohelisem. Koolides oli kord majas ja tänu sellele on meie vanemad viksid, viisakad ja kombekad.
