Õpetajal algab pärast tööpäeva uus tööpäev. Aga palka selle eest ei maksa keegi!
Mõistan, et koolikaugemad inimesed sellest probleemist kuigivõrd aru ei saa, võimalik, et tunnevad end isegi häirituna, et miks need õpetajad nii palju vinguvad, kõigil on ju raske. Mina arvan, et inimesed, eriti lapsevanemad, kes õpetajatele ei suuda kaasa tunda, ei suuda vist omaenda elust üleüldiselt kuigipalju kaugemale näha.
Õpetajate käes on nende lapsed. Laste käes on tulevik. Kui meil ei oleks õpetajaid, ei oskaks me isegi õieti kirjutada ning me ei jõuaks elus kuigi kaugele. Võlgneme neile palju. Ehkki mulle ei ole endale elus kunagi tulnud pähe õpetajaid rahaliselt toetada, siis tõele au andes on nad selle kõvasti ära teeninud: väärilise palga.
Mis tähendab vääriline? Võiks ju küsida, et paljud meist üldse väärilist palka saavad.
Olen töötanud viimastel aastatel erasektoris, olles kõrgharidusega pedagoog. Eks iga töö tüütab ning majanduslanguse algusest peale ei ole tööturg just kuigi pungil ahvatelvatest pakkumistest. Ilmselt sel põhjusel otsustasin pärast mitut aastat uuesti õpetajatööd proovida.
Pooled mu sõbrad olid päris õnnelikud, kui seda kuulsid. Mina ei saa samas aru, mille üle rõõmustada, ausalt. Mitte et mulle ei meeldiks see töö, olen ju alati seda teha tahtnud. On isegi raske sõnadesse panna, mida see töö endas kätkeb ja mis sellest nii ilmvõimatu ja samas nii mastaapse teeb.
Õpetaks olla tähendab teha nii palju tööd, et selle ärategemiseks jääb ööpäevast väheseks. Ma ei kujuta ette, mida teevad õpetajad, kel on pere. Arvan, et kui tahta 100% pühenduda, siis peaks ilmselt olema üldse vallaline või siis valima elukaaslaseks ka õpetaja, kes sinu kõrval pikad õhtud õpikute-vihikute taga veedab ega tunne end kõrvalejäetuna.
See pole nali, kui ütlen, et õpetaja ei mõtle, et mida täna õhtul pärast tööd teha. Õpetajal algab pärast tööpäeva uuesti tööpäev ja siis tuleb öö. Kui õpetaja just öösel tööd ei tee, siis ta magab ja hommikul hakkab jälle pihta. Ja see ei lõpe kunagi. Suvel korraks võtad aja maha ja vaevu oled suutnud end välja lülitada, kui jälle võpatad: september ongi käes.
Iga tunni ettevalmistamine võtab ühe tunni. Seega saab 24-tunnisest töönädalast 48-tunnine. See on juba ülekoormus, iga nädal, iga päev. Aga see on veel väike ülekoormus. Enamik õpetajaid ei ela selle eest saadava palga eest ära ning teevad lisatööd. Lisatöö eest saab ehk veidike lisatasu, kuid on veel päris palju lisatasu, mis kuskil ei kajastu, kuid praktiseerivad õpetajad teavad väga hästi, mida see endast kujutab.
Tegelikult iga probleemse õpilasega tegelemine on iseenesest juba lisatöö ning kõik need kümned pisiasjad, mis ei ole otseselt õpetamine ega isegi õpetamisega seotud. Kui kõik õpetaja töökohustused tundidesse ümber arvutada, siis 12-tunnised tööpäevad ei ole mingi liialdus. Seega õpetajal on keskmiselt 60tunnised töönädalad. Kuidas üldse on võimalik nii vastu pidada? Kõige kurvem on see, et n.ö ületunnid ei ole ju nende vaba tahe, õpetajale ongi liiga palju tööd ette nähtud kesise palga eest. Loomulikult on see selge ülekohus.
Õpetamistöö koolis iseenesest on juba päris suur eneseületus. Raske on isegi omaenda last koolitöödes aidata, ehkki ta on alles peaaegu sama pisike kui koolikott. Õppekava on raske ja veel raskem on koolilapsi seda mõistma panna. See ei ole nii lihtne, et viskad õpiku ette, et ah õpi ära, kuigi selle palga eest maksimaalselt seda just teha võikski. Õpetajad ragistavad oma ajusid sisuliselt oma vabast ajast, mõeldes ja planeerides, kuidas teha tundi huvitavaks, kuidas hinnata, kuidas aidata mahajääjaid, kuidas pakkuda pinget edasijõudnutele. Kui paljud inimesed on võimelised mõistma, et teeme seda tegelikult tasuta?
Kui minu firmajuht mulle nii teeks, nagu riik õpetajatele, läheksin teise firmasse või lihtsalt keelduksin lisatööst. Seega teadke, et kui teie lapsel, teie sõbral või teil endal on kehv õpetaja, kelle tunnid on igavad, siis asi pole selles, et ta oleks halb inimene või mingi väga halb pedagoog, ta lihtsalt ei ole üliinimene ning tõenäoliselt keegi, kes on õppinud pedagoogiks, sellena tööle asunud ja teeb täpselt nii palju tööd, kui täiskoht ette näeks. Head tunnid algavad sealt, kust algavad lisatunnid. Noore pedagoogi puhul kindlasti.
Rääkisin nädalapäevad tagasi haridusministeeriumi ametnikuga ühel teisel teemal ning õpetajate palga läbirääkimist puudutades ütles ta südamerahuga, et mingeid täiendavaid rahasid ei ole haridusministeeriumil isegi plaanis eraldada. Lisaraha ei tule kindlasti, ütles ta, palgad võivad vaid kasvada koolide sulgemiste ja õpetajate koondamiste arvel. Ometi tema saab küll kuskil kontoris istumise eest palka ja ei pea ühtegi lisatöötundi tegema. Võib-olla peaks hoopis ametnikke ja nende palkasid natuke koondama ja kärpima. Üleolev ja mõistmatu suhtumine õpetajate palgaküsimusse ajab nii raevu, et tahaks rahustuseks haridusministeeriumi aknad sisse visata. Küll nad leiaksid raha, et need ära parandada, võiksid siis juba parem kohe selle raha õpetajatele palgaks maksta. Asi ei ole niivõrd selles, et õpetajad tahaksid palka juurde. Pigem on asi selles, et nad tahavad on palka kätte saada töö eest, mida nad on juba aastaid tasuta teinud.
