Õpetaja: vene koolide reform tuleb hoolikalt läbi mõelda
Minu lähekoht on tavaeestlasest (kui nii võib öelda) selle poolest erinev, et minu jaoks ei ole Eesti muukeelne kogukond abstraktne inimhulk, vaid konkreetsed noored ja nende vanemad, kellele elan kaasa ja soovin elus vaid parimat. Iga õpetaja soovib, et tema õpilased oleksid edukad, saaksid elus hakkama ning suudaksid panustada ühiskonda. Vastasel juhul ei oleks nendesse panustamises mingit mõtet.
Seega suhtun teemasse isiklikult, nagu aru saada võite.
Õpiraskused ja haridustee katkemine
Esimene oht, mida vene gümnaasiumide kaotamises näen, on muukeelse elanikkonna haridustee katkemine. Eestikeelne gümnaasium ei ole kindlasti nii paljudele venekeelse põhikooli lõpetanud õpilastele jõukohane kui oleks nende emakeelne keskkool. See omakorda vähendab nende muukeelsete noorte hulka, kes jõuavad kõrgkooli ning nn kriitiline mass ehk hariduseta muukeelsete ja tööturul konkurentsivõimetute noorte inimeste hulk kasvab. Mis neist saab? Kui nad haridusteed jätkata ei saa ega leia ka tööd, mis võimalus siis jääb? Pole ilmselt tarvis mitu korda mõeldagi.
Võibolla oleks parem muuta kogu venekeelne haridus eestikeelseks? Kui lapsed alustavad õppimist eesti keeles, siis ei ole gümnaasiumis riigikeeles jätkamine mingi probleem. Kuid kas nad saavad hakkama?
Keelekümblus on Eestis edukas. Siiski tasub mõelda sellele, et keelekümbluses osalevad siiski valitud ning enamasti on nad motiveeritud, samuti nende vanemad. Kui kodust toetust ja poolehoidu ei ole, on raskem.
Kui laps peab eesti keeles omandama kogu õpitava, peab ta olema väga motiveeritud. Algklassides vajab suur osa õpilasi ka vanemate abi, venekeelne vanem ei oskaks oma last aga kindlasti aidata. Mõelge lapsevanematena, kui abituna tunneksite teie end, kui peaksite oma lapsele matemaatikas või loodusõpetuses abi osutama võõrkeeles. Ka emakeeles on see raske, rääkimata siis võõrkeelest, isegi kui te seda oskate.
Tööjõupuudus ja spetsialistide ülejääk
Vene koolide eestikeelsetega asendamisel on üheks raskuskohaks piisav eestikeelsete õpetajate vähesus ning suure hulga venekeelsete õpetajate tööta jäämisest tulenev sotsiaalne probleem.
Samuti tuleb teha muudatusi kõrghariduses ning ka vene koolide õpetajaid koolitavad õppejõud jäävad tööta või peavad ümber orienteeruma.
Kuidas leida rakendust sadadele vene gümnaasiumide õpetajatele on kindlasti riigi vastutus. Neid rakenduse, töö ja leivata jätta on vastutustundetu, pealegi, kui selleks ei ole head põhjendust.
Õpetamisega seotud raskused
Isegi, kui eestikeelsed õpetajad leitakse, tuleb arvestada, et õppimiskäik on spetsiifiline, kui kõik õppijad on muukeelsed. Mingil määral tingib see tõenäoliselt siiski mahajäämust. Vähemalt järgmised üheksa aastat, kui keskkooli jõuavad õpilased venekeelsest põhikoolist, peab õpetamine hõlmama lisaseletusi, rääkimata probleemidest, mida tekitab õpikute erinev ülesehitus.
Venekeelsete õpikute pinnalt gümnaasiumis eestikeelsetega jätkata ei ole ilmselt kuigi lihtne. Lähenemine reaalainetele on tõenäoliselt üsna erinev, rääkimata eesti keele ja kirjanduse tundidest, milleks venekeelse kooli taustaga õpilasel puudub piisav grammatiline baas, isegi, kui keelt hästi osatakse. Emakeele- ja võõrkeeleõppe metoodikad on juba iseenesest erinevad.
Kuivõrd on sellises olukorras n-ö graafikus püsimine võimalik, on kaheldav. Õpetajana tekitaks minus sellises olukorras vene põhikooli baasiga õpilaste ette astumine mõningast kõhedust. Kuivõrd suudaksin hoida nõutud taset, kui klass, kelle ette astun, on ebakindel ja segaduses ning baas, millel ehitan, on tundmatu ega klapi hästi uute teadmistega?
Identiteet
Kui luua eestikeelsed gümnaasiumid on varem või hiljem (ja parem varem) mõistlik muuta ka põhikoolid eestikeelseteks just eelnimetatud põhjustel. Tõenäoliselt tuleb ka õpikuid kohandada, vähemasti eesti keele ja vene keele õpikuid.
Suurem probleem on aga muukeelse elanikkonna identiteediküsimus. Iga inimene peab tundma oma juuri, see on esmane, et temast saaks kultuurne inimene, kes suudab adekvaatselt suhtuda nii endasse kui ümbritsevasse.
Eestlastel on endalgi oma identiteediga probleeme ning kasvatada muukeelset elanikkonda eestlasteks on problemaatiline. Euroopa Liidus oleme minetanud isegi muistse vabadussõja ning kogu meie identiteet liigub eurooplase suunas. Meil on pakkuda identiteediks vaid midagi väga ebamäärast. Me ei tea isegi, kes me oleme. Suur osa eestlaste identiteedist põhineb ka vastandusel venelastega, seda ei saa me aga muukeelsetele pakkuda.
Samuti on õudne mõelda, et tulevane põlvkond eestivenelasi ei oskaks enam vene keeles kirjutada ega lugeda. Kindlasti paljudele eestlastele see meeldiks, aga tegelikult ei too see loodetud lojaalsust ega eestlaseks muutumist, pigem muutub uus muukeelne põlvkond "mitte kellekski" ja see on kõige ohtlikum, mis võiks olla.
Milleks see kõik?
Tekib küsimus, kellele on venekeelsete koolide kaotamist vaja? Näeme, et muukeelsed noored, kes elus edasi tahavad jõuda, õpivad riigikeele ära, sooritavad kodakondsuseksami ning saavad meie ühiskonnas ilusti hakkama. Näiteid on kümnete kaupa. Kes keelt ära õppida ei suuda, peavad leppima madalapalgalise "musta tööga". See on juba iseenesest piisav karistus. Eestikeelne kooliharidus ei anna haritud eesti keelt oskavale vene noorele kuigipalju juurde, küll aga võtab talt ära võimaluse valida, tunda oma kultuuri ja juuri.
Eestlased on ise mitu venestamise lainet üle elenud. Paljud mäletavad, millise emotsiooni see neis tekitas ning ehk ihkavad kättemaksu. See ei ole aga kättemaksukoht, eriti kuna see tekitab hulgaliselt probleeme, mille lahendamiseks ei ole meil jõudu ega ka ilmselt ideid.
Eestikeelne kool on olemas nii Siberis kui Rootsis. Oma kultuuri hoidmine ka võõras riigis on oluline. Võõrsil elav inimene peaks saama säilitada oma kontakti kodumaaga kas või keele ja kultuuri tundmise läbi. Meie ise tahaksime seda, miks keelame siis sama endi keskel elavaile muulastele?
