Õpetaja: poisid tuleb panna ise katsetama ja ise tegema!

Poistest ja haridusest on palju räägitud. Kahjuks aga need haridusametnikud, kes koostavad õppekavasid, nendega materjalidega ei tutvu.

Samuti on valesti püstitatud täna riigikogus arutlusel olev küsimus, kuidas panna noormehi rohkem kooliharidust väärtustama. Kuidas väärtustan mina meie olemasolevat haridusmudelit? Ei väärtustagi, sest see ei sobi meie poistele.

Meie haridusmudel on pärit tööstusrevolutsiooni alguspäevilt - kõik õpilased tuleb fakte täis toppida ja kuulekate liinitöölistena ellu saata.

Kuid poisid vajavad midagi muud. Nad vajavad karja juhiks olemist, iseotsustamist, nende entusiasmiga arvestamist, nende ideede rakendamisel abistamist, nad vajavad projekte, mille elluviimisel nad saavad vastutada ja otsustada..

Ma ei tahaks liiga teha tüdrukutele - ka sellised naised on olemas, kuid enamasti teevad kavalamad tüdrukud seda, mis aitab neil koolist lihtsamalt läbi laveerida ja alles siis hakata ise oma otsuseid tegema. Poisid on kompromissitumad, nad ei jaksa 9 aastat naisõpetajale ainult sellepärast meelejärgi olla, et saada enam-vähem hinded kätte ja alles siis hakata oma elu kujundama.

Lahendused oleksid sellised

Haridus tuleb ümber korraldada projektipõhiseks. Juba keskastmes - alates neljandast klassist - oleks vaja teha haridusteemalisi sidusprojekte: erinevate ainete koostoimelisi arendusprojekte,
loodusõpetus ja geomeetria, hiljem füüsika ja matemaatika, matemaatika ja muusika, matemaatika ja astronoomia, keeled ja kirjandus, teater ja keeled, film ja kirjandus..

Poisid tahavad avastada ja katsetada. Kirjanduses ja ajaloos peaksid nad saama lavastada, filme teha, igas koolis peaks olema meediaõpetus praktilisel kujul. Programmipõhisena teeks filme, uurimusi, katsetusi, saateid jne, mis on seotud otseselt teiste ainekavadega, mitte sellisel tuimal loengumoel ("oh, kuidas ikka meedia meid mõjutab!") nagu see paljudes koolides praegu olemas on.

Haridusprotsess peaks olema huvitav ja posslapsele võimalusi andev. Olen 15 aastat tegelenud peamiselt poistega, õpetanud neile filmi- ja meediaalasid, olen kolme vahva poja ema (juba 15-18-25 aastat).

Minu mitmed filmipoisid on tulnud minu juurde kooliharidusest katkiste ja räsitutena. Olen nad filmitöö abil terveks ravinud ja praegu tulevad nad oma eluga toime, on tublid ja tegusad meediainimesed.

Ma olen pannud nad ise tegutsema, usaldanud, aidanud ja toetanud. Nad on meeleldi õppinud ja tegutsenud.