Õpetaja nutiseadmetest: olen õpetanud maailma eri paigus, kus kooli ajal nutiseadmeid kasutada ei tohi

Tänane Päevalehe avalugu räägib sellest, kuidas Õiguskantsleri hinnangul võib kool õpilase nutiseadme terveks päevaks konfiskeerida, aga koolides tegelikult puudub ühtne käitumismuster, kuidas mutiseadmeid tunnis kasutada tohib. Üks on selge - õpetajatel on üha keerulisem õpilasi värviliste ekraanide tagant eemale saada. Üks õpetaja jagab Delfiga oma mõtteid.

Õpetasin viimati Eesti koolis umbes 10 aastat tagasi ja juba siis oli probleem, kui kasutati tavalisest rohkem tavalisi mobiiltelefone. Vahepeal on elu viinud mujale ja olen õpetanud maailma eri paigus. Igal pool on süsteem ikkagi selline, et nutiseadmeid kooli ajal kasutada ei tohi. Paljudes koolides on selleks eraldi kapike, kuhu õpilased kõik tunnis mittevajalikud asjad jätavad. Haridus on oma olemuselt pigem konservatiivne nähtus. Vaatan küll neid UK mathleticu programme, aga lõpuks võtan ikka paberi ja pliiatsi, sest nii saab asi paremini selgeks.

Võõrkeele pole ka alati tarvis nutikat, saab ka sõnastikuga. Keskkoolis siis kas ainult inglise-inglise või saksa-saksa. Nii saab kõige paremini aru tähendusest kui kuskil guugeltransleidist. Noored muutuvad aina abitumaks ja haavatavamaks. Appi, mobla jäi maha, mis nüüd saab. Enamikus Lääne riikides ei tohi lapsed kuni 11-12 aastaseni üksi ringi liikuda, mis iseenesest pole küll hea asi, kuid tingib samas selle, et lastel pole enda nutitelefone olemaski. Mis ei tähenda muidugi, et nad kodus igasugu vidinaid ei kasuta.

Plaanin jälle Eestis õpetama hakata, aga ei kujutagi ette, kuidas selles just nutiseadmete koolis lubamise liberalismi tuules vastu pean. Vahel on neid muidugi vaja, aga pigem harva.