Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Õpetaja: laps sattus käerebendiga EMOsse, kuid jäeti sideme puudumise tõttu abita

 (116)
kipskäsi
kipskäsiFoto: Andres Putting

Valutava käega Rakvere EMOsse läinud koolilaps jäi abita, sest haiglal olevat puudunud abi andmiseks vajalikud vahendid. Öö hakul saadeti umbes 30 kilomeetri kauguselt kohale sõitnud laps koju tagasi soovitusega vajalikud vahendid apteegist ise osta, kirjutab murelik õpetaja.

Olen ühe väikse maakooli emakeeleõpetaja. Kuna kool on väike, siis õnneks väga suuri muresid meil tavaliselt ei ole. Nagu vahel aga ikka juhtub, oli selle nädala esmaspäeval üks 9. klassi tüdruk aga kas koolis ringi joostes või kuidagi teisiti oma käe õnnetult ära löönud.

Mind ei olnud ennast juures, kui see juhtus, kuulsin sellest järgmisel hommikul. Nimelt tervitas ta mind kohe kooliuksel ja teatas, et tal on kõik kodused tööd tegemata, kuna käis eelmisel päeval EMOs.

Kõige kurioossem oli loo juures aga see, et EMOs tuvastati tal tugev rebend, kuid kätt kinni ei seotud, kuna seal olevat elastikside otsas olnud. Lugu tundus väga naljakas, jagasin seda ka kolleegidega ning kahtluse kummutamiseks kirjutasin tüdruku klassiõe emale, kes õpilase sõnu kinnitas.

Kuidasmoodi saab haiglast elastikside otsa saada, mõtlesin. Mulle meenusid lood Ukraina haiglast, kuhu minnes peab ise vati kaasa võtma ning ise pesema ka palati põrandat. Kuid meie ei ela ometigi Ukrainas!

Igaks juhuks otsustasin kirjutada Rakvere EMO osakonnajuhatajale. Panin kirja kogu loo, nagu olin seda õpilaselt ja lapsevanemalt kuulnud ning küsisin, kas tõesti võis juhtuda, et haiglas oli elastikside otsas. Lisasin ka, et õpilase pere majanduslik olukord ei pruugi elastiksideme ostu võimaldada, samuti ei ole meie alevikus apteeki. See ei puutunud küll otseselt asjasse, kuid lisas loole minu arvates inimlikku traagikat. Laps oli selleks ajaks juba käevaluga koju tagasi läinud.

Seotud lood:

Tundus, et doktorit hämmastas minu kirja pandud lugu samavõrra kui mind ennast. Ta vastas kiirelt (alla 15 minuti läks aega) ja tema kirjas oli mitu huvitavat aspekti.

Kõigepealt ta tänas mind info eest, nagu etiketile kohane. Seejärel märkis, et asja täpsemaks uurimiseks on vaja lapse isikukoodi ning esitada ametlik pöördumine.

Ta lisas, et minu jutt ei tundu adekvaatne ja raske on seda kommenteerida, kuna taolisi juhtumeid ei olevat neil varem olnud. Küll aga olevat nende suunas palju lahmivaid ütlusi ja alusetut süüdistamist.

Õpilase majandusliku olukorra kohta märkis ta, et EMO ei tegele sotsiaalabiga, mis on muidugi tõsi. Ometigi, kui patsient vajab sidet, siis seda võiks ju EMOs siiski olla, eriti kui teine on näinud vaeva, et 30 kilomeetri kaugusele kohale sõita ja järjekorras oodanud, pärast seda, kui ta käsi on terve päeva valutanud. Tuleks ka märkida, et kesköö oli juba lähedal ja lastel järgmisel päeval koolipäev. See muidugi ei puutu ka EMO töösse, kui palju patsient kohale tulemiseks on vaeva näinud. Küüniline on aga nimetada patsiendi käe kinnisidumist sotsiaaltööks.

Küsisin täpsustavalt üle, kas peaksin tema vastusest järeldama, et haigla ei kohustu patsiendi haiget liigest kinni siduma ja et sideme hankimine ongi tema enda kohustus. Küsisin ka, kas ametliku pöördumise jaoks on olemas mingi avalduse vorm või midagi sarnast. Vastuseks sain, et esitagu ma avalik pöördumine ja alles siis saan täpsemaid vastuseid. Nii ma siis tegin. Tegin, nagu oskasin, teadmata, mis asi täpsemalt on ametlik pöördumine.

Minu nn ametlikule pöördumisele ei järgnenud aga mitte mingisugust vastust, ehkki saatsin selle ära mitu tundi enne tööpäeva lõppu. Vastust ei saabunud ka järgneval päeval ja kas üldse saabub, seda ma ei tea. Mure aga Eesti meditsiinisüsteemi pärast ei anna rahu.

Ma ei ole inimene, kes oleks arstide peale vihane või sooviks meie meedikuid kuidagi halvustada. Kõik inimesed teevad vigu ja see on aktsepteeritav. Kui ma aga kuulen, et haiglas on side otsas, muutun ma murelikuks. Arstid arstideks, nemad on meil niikuinii otsakorral, aga kui hull olukord on meie meditsiinis, et elastiksidet ka enam ei jätku?

Paratamatult tekib pähe igasuguseid naljakaid mõtteid, nagu näiteks mure, kas murtud käe jaoks ikka kipsi jätkub või peaks patsient enne haiglasse minekut ehituspoest läbi põikama.