Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Õpetaja: koolikiusamisega peab tegelema keegi teine kui õpetaja

 (40)
Õpetaja: koolikiusamisega peab tegelema keegi teine kui õpetaja
Foto: Annika Haas, Eesti Ekspress

Hiljuti oli Noorte hääles üleval video, kus noormees väljendas oma tundeid seoses koolivägivallaga. Kommentaarium kajas vastukajadest ning pea igast postitusest kumas, et probleem on vägagi aktuaalne tänapäevases ja mineviku Eestiski. Seejuures heideti õpetajatele ette vähest sekkumist ning vägivallale kaasagi aitamist. Õpetajana olen veendunud, et vägivallaga peaks koolis tegelema keegi teine peale õpetaja. Aga kes?

Õpetajad ei taju vägivalla ulatust ega tõsidust

Vägivald on koolikeskkonnas üks paljudest, ehkki väga tõsine probleem ning sageli seotud mitmete muude asjaoludega. Õpetaja puutub lastega kokku peamiselt tunnis ning on arusaadav, et pingeliste tunnis tekkivate olukordade vahel on temagi ära teeninud puhkepausi. Vägivald leiab aset enamast tunnivälisel ajal, kuhu õpetaja ei jõua, kuna tema töö põhiosa toimub muul ajal. Juba õpetaja kohalolu on distsiplineeriv ja ehkki kool asutusena vastutab koolis toimuva eest tervikuna, vastutab õpetaja siiski peamiselt oma tunni eest. Kui tunnis keegi ka viskab solvava kommentaari, siis õpetaja peamine eesmärk on hoida distsipliini ning tal ei ole väga palju võimalusi süüvida vägivalla kogu ulatusse.

Õpetaja põhikohustus on õpetada

Kui mõelda õppetöö mahule, mis hõlmab endast tunnimaterjali, ettevalmistusi, distsipliini hoidmist tunnis, et saaks üldse õpetada ning tagasisidet ehk tööde parandamist ja hindamist, siis on arusaadav, et ainuüksi oma tööülesannete täitmine võtab õpetajalt nii palju energiat, et sellegagi toime tulemiseks tuleb kõvasti pingutada.

Õpetaja töömahust on varem korduvalt kirjutatud ja see ulatub sageli 50-60 tunnini nädalas, mis ületab tavatöötaja tööaega pooleteistkordselt.

Lisaks ajapuudusele on koolivägivalla probleemiga tegelemine ka oma olemuslikult teistsugune töö. Kui õpetaja prioriteet on õpilase teadmised (ja peavad olema, muidu ei ole õpetaja tööl mingit väärtust), siis kooli suhteprobleemid (kaasaarvatud kiusamine ja vägivald) kuuluvad pigem sotsiaaltöö valdkonda. 

Koolid vajavad hädasti sotsiaalpedagooge

Olen veendunud, et sotsiaalsete probleemidega peaks koolides tegelema eraldi inimesed, kes on oma ala spetsialistid ning neutraalsed.

Oletame, et õpetaja selgitab oma ainet tunnis, kus tekib probleem: korrarikkumine või kellegi kiusamine, mis iganes. Õpetaja eesmärk on anda edasi oma ainet, seega tema ainus võimalus on võimalikult kiiresti rikkumine likvideerida. Tema jaoks on oluline minna edasi tunniga, mitte lahendada probleemi, kuna selleks kuluks liiga kaua aega. Iga õpetaja kasutab vahendeid, mida oskab: kes paneb sõnadega paika (võib ka öelda, et lausa mõnitab), kes karjub, kes laob märkuseid, saadab õpilasi tunnist ära, paneb nurka jne. Probleemi ei lahenda iseenesest ükski nendest lahendustest, probleemiga (miks kedagi üldse kiusatakse ja kui palju) peaks alles tegelema hakkama kuid selleni kunagi ei jõuta.

Ideaalis peaks olema nii (nagu näiteks Rootsis ka on), et kui ilmneb korrarikkumine, mis kipub korduma ja on tingitud sügavamatest probleemidest kui igavus või soov veidi naljatada, asub probleemiga tegelema sotsiaalpedagoog, kes eraldab probleemse õpilase ning veedab temaga tunniväliselt aega, püüdes jõuda probleemi juureni. Kiusajatel võivad olla kiusamiseks väga erinevad põhjused, näiteks koduvägivald, tühi kõht, tähelepanupuudus jm. Koolis neid probleeme viie minuti ega ka poole tunniga ei lahenda. Lastekaitsesse pöördumine on juba üsna äärmuslik samm, mida iga kümnenda õpilase puhul tegema ei hakata. Eraldi inimene koolis jõuaks aga sellele ilusti jälile ning suudaks tõenäoliselt päästa paljude laste, nii kiusajate kui kiusatavate elud halbadest tagajärgedest (milleks võivad olla uimastid, väljalangemine koolist ja lõpuks ka enesetapud).

Õpetaja ei ole erapoolik

Eraldi inimene peaks tegelema õpilaste sotsiaalsete probleemidega ka seetõttu, et õpetaja ei ole erapoolik. Õpetaja on ikka rohkemal või vähemal määral oma ainest sõltuv. Kui näiteks kiusliku loomuga poiss on matemaatikas terane, võib ta olla seetõttu matemaatika õpetaja lemmik ning seetõttu võib ta olla matemaatikas nõrga kiusatava suhtes olla sama terav kui kiusaja. Nagu öeldud, ei taju õpetaja enamasti probleemi sügavust ning väike tögav kommentaar on tema silmis tõenäoliselt sadu kordi väiksem, kui lapse silmis, keda päevast päeva solvatakse ja kiusatakse. Tema jaoks õpetaja solvav kommentaar viimne piisk karikas.

Õplased vajavad kaitset ka õpetajate ees. Täiskasvanuna ei mõista me enam sageli laste ja noorte õrna tundemaailma ja iga "tühise asja" suurt kaalu. Sotsiaalpedagoog (või mis tahes nimega sotsiaaltöötaja) koolis oleks ka neutraalne isik, kes saaks lahendada õpilase-õpetaja vahelisi suhteid. Uskuge mind, õpetajana võin öelda, et suur osa karme sõnu ei ole üldse vihaga öeldud ning usun, et spetsialistist oleks palju abi ka selles, et õpetajad end mõne koha pealt "tagasi tõmbaks".

Usun, et selline asi oleks vajalik mõlemale poolele. Probleem on suur ja sellega tuleks kindlasti tegelda. Õpetajad ei ole aga selles osas kõige õigemad inimesed nii suure töökoormuse kui ka erapooletuse tõttu (on muidugi erandeid õpetajate seas, kuid need on erandid). Arvan, et haridussüsteemis oleksid sellesuunalised muudatused (lisainimeste leidmine, kes tegeleksid kooli sotsiaalprobleemidega) väga suur samm edasi sõbralikuma koolikeskkonna poole.

Tasuks muidugi uurida naaberriikide kogemusi ning leida plusse-miinuseid. Usun, et ka õpetajate koolitamine võiks olla üheks (vähem kulukaks) lahenduseks. Võimalik, et lahendusi on veelgi ja kindlasti peab koolivägivalla probleemiga jätkuvalt tegelema, et leida parim võimalik kõiki osapooli rahuldav lahendus.