Õpetaja kiusatavale: sa keerasid kõik untsu ja sinu pärast kannatavad ka teised!

Meie klassis käib samuti tõsine kiusamine. Põhimõtteliselt iga kahe nädala tagant külastab meid psühholoog. Kiusamine ei ole eriti vägivaldne - pigem sõnade ja ütlemistega. Sihtpunktiks on alati üks ja sama isik, viimase kahe aasta jooksul olen see olnud mina.

See algas pisikeste solvangutega riiete, soengu ja prillide kohta. Välimuselt olen üsna tavaline, kannan päris kallite kaupluste riideid, aga ometi noritakse igat mu riideeset.

Lisaks olen veel usklik - see pakub neile samuti palju nalja. Ükskord tööõpetuse tunnis hakati mind valjuhäälselt mõnitama. Õpetajal oli sellest ükskõik, ta lihtsalt istus ja vaatas e-kooli, välja ei teinud. Mind mõnitati nunnaks, jeesustepereks, jehoovatunnistajaks, värdjaks. Lõpuks sai tund läbi ja ma sain nuttes vetsu pageda.

Järgmisel kodunduse tunnil hakkas kõik uuesti pihta. Mina ei oskavat midagi teha. Järsku astus õpetaja ligi ja käratas kogu klassi ees: "Sa panid makaronid valel ajal vette! Kuulsite, see on nüüd tema süü, et teie hinne ja toit rikutud on! On nüüd hea tunne? Rikkusid kõik ära!"

Terve klass kisas kaasa ja terve tund käis õpetaja meie juures ning korrutas: "Nojah, üritage aga. Nagunii on teil kõik valesti, tänage teda!" ja osutas minu poole.

Sellest alates läks asi ainult hullemaks. Garderoob pandi kinni, pidin välisriietega ja saabastega tundi minema. Klassiuks pandi lukku, jäin nende pärast tundi hiljaks. See nimekiri on lõputu.

Mu emal sai kõrini ja ta helistas ühe põhilise kiusaja emale. Kiusaja ema sai hoopis minu ja mu ema peale vihaseks ning ässitas oma tütart veelgi. Kogu kool teadis, kuidas mu ema oli kiusaja emale helistanud ja et tema ema nüüd mind vihkab. Lisaks veel kuulujutud, et ma olen õudne memmekas.

Kehalise kasvatuse tunnis tulid tüdrukud ja paar poissi kambaga minu juurde. Mul sõimati nägu täis ja tõugati väheke. Mul sai kõrini... Pärast tundi tulid ema ja õpetaja minuga psühholoogi juurde, kus ma põhiliste norijate nimed kirja panin. Terve nädala jooksul käisid kõik kordamööda psühholoogi juures. See muidugi ei aidanud, kõik kordus... Ainult mitu korda hullemalt.

Mu kooliisu oli otsas. Mängisin haiget ega käinud kaua-kaua koolis. Masenduse tõttu tulid kopsupõletik, läkaköha ja muud vastikud haigused. Õppimine läks allamäge.

Lõpuks, kaks aastat hiljem, sellel sügisel, haigus lakkas. Aga ma tean, et see pole läbi. Jaanuaris lähen kooli tagasi ja kõik algab uuesti. Mul pole sellest pääsu. Proovin lihtsalt optimistlik olla ja mitte Jaanuarini päevi loendada.