Veidi ehmatav oli lugeda uudist allakukkunud rõdupiirde kohta, kuna mõnda aega elasin ka ise selles majas ja väljusin just sellest trepikojast, mille ette betoonplaat kukkus.

On arusaadav, et paneelmajad amortiseeruvad, eriti kui arvestada tollast ehituskvaliteeti. Millest ma aga aru ei saa, on see, et tegelikult ei ole ehituskvaliteedis ilmselt palju muutunud peale materjalide ja projektide.

Olen elanud kahes uue vabariigi ajal ehitatud majas. Esimeses ilmnesid lagunemise märgid ca kümme aastat peale valmimist. Tekkisid suured, läbi korruse ulatuvad praod elamu seintes ja ebaühtlane vajumine, mille tõttu parketikilbid kerkisid ja paigast nihkusid.

Lekkis ka katus, mille tõttu koridoris jooksis vesi mööda treppe ja seinu esimesele korrusele ja korteris hakkas laepealne küprok mitmest kohast hallitama. Samuti kogunes majaaluse garaaži nurkadesse sajusema ilmaga vett. Lisaks veel kümneid vigu, mis otsest ohtu ei kujuta, küll aga mõjutavad halvasti elaniku elukvaliteeti.

Kõige tipp, mida olen kogenud, juhtus 2008. aastal valminud majas, kus ühel hetkel korterisse lihtsalt vett sisse sadama hakkas.

Seni arvasin, et uus maja on ikka kõige parem ja kvaliteetsem, aga võta näpust. Peatse korteriostjana välistan täielikult uued ehitised, eriti kui arvestada, kui lihtne on meie riigis pankrotti minna ning kes siis vastutab ehituspraagi eest, kui arendaja on tegevuse lõpetanud. Neid näiteid leiab meediakajastustest palju.