"Õnnelikud" tähtpäevad, mis on kogu eluks oma jälje jätnud
Pühapäeval toimus Paide-Türi rahvajooks juba 30. korda. Väga tore, et ilmataat oli spotijatega ühte meelt ja kõik, kes üritusest osa said, tundsid heameelt kenasti ja aktiivselt möödasaadetud pühapäeva üle.
Vaatan tagantjärgi pilte üritusest ja süda kisub kokku. See üritus, Paide-Türi rahvajooks, on minu jaoks musta pitseriga. 30 aastat tagasi, kui üritus alguse sai, olin 7. kuud lapseootel ja ei julgenud jooksma minna. Lootsin edaspidi osaleda.
Täpselt aasta edasi oli mu poja juba vahva tegelane, seisis voodis püsti ja välgutas oma järjest täienevat hammasterida. Tõusin hommikul üles ja läksin lapsele süüa tegema. Tavaliselt on mu isa olnud juba varakult köögis toimetamas, aga sel hommikul oli vaikus. Vaatasin isa toa ukse vahelt sisse ja isa tõstis pea ning teatas, et ta ei tunne ennast üldse hästi - südames pistab ja õhku jääb hingamiseks väheks. Lisaks kiirgab valu ka vasakusse kätte.
No mis diagnoosija see 20-aastane emahakatis ikka on ja nii seadsin sammud naabrimemme poole. Memm tuli meile, tegi akna lahti ja andis isale mingeid südametilku ning isal hakkas kergem. Ta tõusis üles, pani riidesse ja maandus tagasi suurde tuppa pikutama. Siis otsustasime, et enam pole midagi muud teha, kui kutsuda kiirabi.
Helistasin ja seletasin probleemi ära ning meile lubati arst saata. Ootasime ja ootasime, aga mida polnud, oli kiirabi. Lõpuks helises telefon ja väga osavõtliku häälega mees küsis, kuidas meil läheb ja kas me ikka kannataksime veidike veel. Mis teha, ikka peame kannatama, vastasin mina. Meeshääl seletas, et kuna on Paide-Türi rahvajooks, siis ei pääse kiirabi maanteele, et kohale saada. Lisaks anti mulle veel ülesandeid, kuidas isal olemise kergemaks teha.
Eks ootajale on ikka aeg pikk, aga kaks tundi ja veidi peale oli ikka liig mis liig. Lõpuks jõudis auto ja diagnoosiks sai äge südame infarkt. Kaks aastat isa tiksus veel, aga ainult rohtude najal ja siis sai ta aeg otsa. Ei, ma ei süüdista arste ega ka jooksuüritust, aga hinge jättis see kustumatu jälje paratamatult. Siiani ei ole ma üritusest osa suutnud võtta, kuigi sel aastal hoidsin oma lapselast, kui emme jooksurajal oli.
Lisaks on kaks jaanilaupäeva mu elus igavesti meeles. Kuna meie suguvõsas on sel päeval ka sünnipäevalaps, siis seda raskem on sünnipäevalauast kiirabisse minna.
Võtsime sõbrad kokku ja otsustasime sünnipäeva piknikuga tähistada. Sõitsime jalgratastega metsa, poeg tuli toidukraamiga autoga järgi. Juttu ja melu oli nagu ikka kaunil suvepäeval ilusas looduses ning liha sai valmis. Saime mõned suutäied süüa, kui mu abikaasa otsustas natuke rattaga tiirutada. Muidugi liitusid temaga ka teised mehed ja naised jäid lobisema.
Äkki abikaasa kukkus ja ma kuulsin raksatust. Hõikasin veel pojale, et kuule, kas isa murdis jalaluu või ning poeg vastas, et vist jah. Me ei hakanud kiirabi kutsuma ja poeg toimetas ise isa haiglasse. Kõige hullem oli paanika, sest lahast oleks hirmsasti vaja olnud, kuna tegemist oli lahtise luumurruga. Kuidagi kamba peale sättisime auto jalamati ümber jalalaba ja sõit algas. Tulemuseks nii sääre- kui ka pindluumurd, lisaks kolm murdu liigeses. See oli ikka täielik pauk - jumala kaine inimene ja äkki selline asi!
Järgmisel aastal oli sünnipäevapidu juba käimas, kui poeg, kes uue rolleriga hoogsaid poognaid võttis, helistas ning teatas, et ta olla kukkunud ja sõidab just koos sõbraga kiirabisse. Seda kukkumist meenutab siiani arm lõua all. Hea, et tal oli korralik sõiduvarustus ja muid vigastusi polnud.
Õnneks jäi see jaanilaupäeva õnnetus viimaseks, kuigi arvasin, et ega kaks ilma kolmandata jää. Aga tahes-tahtmata mõtlen inimestele, kes parasjagu, kui meie jõule või vabariigi aastapäeva tähistame, on oma murega üksi. Kas on veel keegi, kellel on samuti mõni tähtpäev või traditsiooniline üritus jätnud jälje kogu eluks?
