Kuna minu jõuluaeg on suhteliselt töise moega, pole mul vaja ka kurta raha kulutamise, liigkilode või üksinduse üle. Samas mõistan, et on ka neid, kelle jaoks need pühad eriti kurvad on.

Rahva hääles on kohe mitu lugu, mis jõulude ümber trallivad. Omamoodi ju toredad lood, igaühel oma arvamus. Ainult, kui autor oma sõnadele kohe vastu räägib, teeb see ikka kurvaks küll.

Jah, ka mina arvan, et jõulutunnet ei loo asjad. Vähemalt mitte need, mida saada loodad. Lihtsalt mina jään ka oma arvamusele truuks. Vastupidiselt ühe loo autorile, kes peale esimest “üllast” lauset, kohe lund ja jõulukuuske nõuab. Kingid selle all olevat aga ka mõnusad. Tõsi, vähenõudlik on ta küll, sokkidest-kinnastest piisab. Samas tahab ta ka uhkelt kaetud jõululauda.

Iseenesest normaalsed soovid, lihtsalt ära siis irvita päkapikkude, nendesse uskumise üle. Igaüks meist võib olla päkapikk. Sest see rõõm, mis kinke kandes tunneme, annab meile võlujõu. Naeratuse ja sooja tunde südamesse.

Iga emme, kes poole ööni mässab jõuluroogi valmistada, on lausa jõulumemm. Issi, kes päeval lastega kuuske valimas käinud ja hiljem, tõsi, ehk kohmakalt, kuid oma kätega ehtinud, võib ühe õhtu õigusega olla jõulumees. Ja memm, kes küla vaesematele lihtsalt heast südamest kindaid-sokke koob, on kohe kindlasti usinamast usinam päkapikk.

Päkapikud on ka need inimesed, kes pühade ajal üksikutele, kurbadele seltsi pakuvad, lihtsalt leiavad mahti helistada ja hea sõna ütelda. On ka need, kes oma jõulupraadi viletsamatega jagavad, nii jagub rõõmu kordades rohkem.

Silmakirjalik on väita, et jõulurõõm ei peitu asjades. Paraku on neid, kes neid asju väga, väga vajavad. Pikkisilmi ootavad. Ja need ootajad ei ole alati lapsed. Ka täiskasvanud vajavad neid. Tõsi, eelkõige ehk küll seltsi ja head sõna. Aga neil rasketel aegadel siiski ka asju. Uskuge, mõni kilo verivorste võib perele olla läbi aegade parim jõulukink.

Jah, mina ei hooli jõuludest. Aga mina ei võta neid ka teistelt ära. Kui saan, aitan jõulurõõmu valmistada. Pisike tegu võib anda palju, kõige rohkem aga mulle enesele.

Ka täna olin ma päkapikk. Astusin lihtsalt läbi Dharma heategevusfondist. Tean nende tegemisi juba 10 aastat. Kõige kiirem on neil just jõulude aeg, siis, kui suurpered nende usinaid päkapikke ootavad. Täna oli ka minul neile midagi viia. Sületäis trükisooje raamatuid lastele. Enda kirjutatud, joonistatud. Ausalt, väga hea tunne oli. Olen õnnelik, et saan anda, jagada lastele, kelleni ilmselt see raamat muidu ei jõuaks. Kuna tegemist on ka hispaania keelt õpetava raamatuga, loodan ma vaikselt, et kuigi paljudel suurperede lastel ei ole võimalik käia keelekursustel, muutub maailm nüüd ka nende jaoks avaramaks.

Minu jaoks peitub jõulurõõm siiski asjades. Neis, mida ma kinkida või teha saan. Proovige ise, kui ei usu!