"Mu poeg on 31-aastane ja elab tagatoas, kuhu mind ei luba - hakkab märatsema, kui üritan sekkuda hügieeni vm teemal, elab öösiti. Ei joo, ei suitseta, ei suhtle nn halbade sõpradega. Suhtleb arvutis. Aina lamab, kõrvaklapid peas ja vahib arvutit. Mul on 4 last. Teised on pereinimesed, tööinimesed, üks on isegi arst. aga kuidas siis üks on selline, ma ei tea. Samas ta pole agressiivne. pole ka alaarenenud. Vahetevahel on ta vägagi tegus, siis otsib tööd ja käib tööl, aga paari nädala pärast jätab kõik sinnapaika ja sulgub oma ukse taha. Jälle on maailma talle liiga teinud. Ja mina ei saa aru, kas see on tal õpitud abitus või haigus."

"Olen 20-aastane. Õpin ülikoolis (hetkel olen akadeemilisel tööandja mittehoolivuse tõttu mind töö juures tekkinud probleemidega mitte aidata). Sain 20€/tund, aga isegi see raha ei korvanud seda survet ja närvide kulutamist. Enne ülikooli lõppu enam ei kavatse tööle minna. Olen ka teinud GoWorkabitis tööampse. 3,5€ on veel normaalne tunnipalk (kui maksud maha siis 2,8), aga see raha tõesti ei tasu seda ära, et 8 tundi järjest jala peal (paus oli ettenähtud (30min), arvati tööajast maha, kuid seda reaalselt anti meile 3 min, sest kogu aeg oli kiire) ja seetõttu ei saanud pool ööd magada, kuna jalad valutasid. Ma arvan, et rahas ei ole asi. Kardan pigem tervise pärast."

"Olen ilmselt klassikaline näide. Vanus 50-60 vahel, tunnitasuga 3.34 eurot miinus maksud. 2 täiskasvanud last. Lapsed on tublid, ei olnud muidusööjad. Ei pirtsutanud tööga, ei nurisenud palga üle. Nad püüdsid, tõesti püüdsid. Üks pooleteist kohaga ja teine ületundidega. Jagus just täpselt niipalju, et kui kuu lõpupoole tihemini külla tuldi, teadsin, et kõhud on tühjad. Kodus saab ikka süüa ja vahel kaasagi. Täis kõhust aga ei piisa, elada tahaks ja peret luua. Praeguseks töötavad välismaal, kus omandasid ka kõrghariduse. Ühel isegi magister. Aga Eesti jaoks on nad kadunud. Jäädavalt. Kurb."

"Masendav on see, et ülikoolides õpetatakse silmaringiharidust, millega tööturul midagi teha pole. Olen 30, palk on 5 aastaga tõusnud 1,7 korda. Oleks nagu kena, aga 1000 eurot kätte pole küll see summa, mis annab kindluse pereloomiseks. Olen saanud mingil määral hästi elada, sest pole ühtegi laenu. Kui aga lapsed tulevad, on hoopilt vaja umbes pool palgast eluasemele panna. Küsimus ei olegi tahtmises. Mul on 5 aasta analüütiku kogemust suurettevõttes, lisaks töö kõrvalt omandatud teine kõrgharidus, millesse investeerisin aastate jooksul kokku üle 5000 eurot. See pole kahjuks tagasi tooma hakanud: praeguse tööandja silmis ei ole see oluline ja uut tööd pole see samuti aidanud leida, sest valikut lihtsalt pole. Võtad tööportaali lahti: 2/3 on klienditeenindus, sekka natuke IT-d ja mõned juhtivad ametikohad. Spetsialisti ametikohti sisuliselt pole. Igas spetsiifilises erialas mõni üksik. Kuhu need kümned ja kümned igal aastal ülikooli lõpetanud lähevad? Ei lähegi, istuvadki kodus. Peale ülikooli lõppu otsisin 1,5 aastat tööd. Olin valmis ka klienditeenindajaks minema, aga ei võetud, sest olin ülekvalifitseeritud. Masendus viis peaaegu Soome koristajaks. Õnneks umbes 100. saadetud CV näkkas. Selleks, et olla see üks tuhandetest, kes 150 juhtivale kohale Tallinnas kempleb, peab olema tohutult õnne ja lisaks tutvused. Praegu oleks mul välismaal ilmselt isegi lihtsam, kuigi konkurents on seal mega. Eeliseks on inglise- ja saksa keele valdamine, lisaks vene- ja soome keele purssimine. Kesk-Euroopas on mitme keele valdamine suur pluss. Siiski tahaks ikka kodus olla. Samas, kui lähiaastatel ei vea uue töö leidmisega, siis tõenäoliselt vaatan välismaa poole uuesti."