Omal lapsed surevad, aga abistame suurriike!
Siis oli väga vajalik saada välisabi ja seda me ka saime. Peamiselt abistasid meid jõukal järjel naaberriigid, kel on abistamiseks vastav võimekus.
Sel suvel möllasid Venemaal suured metsatulekahjud. Olukord oli karm. Isegi nii suur ja võimekas riik nagu Venemaa (kel on piisavalt raha Nord Streami mõttetusse gaasitorusse matta) vajas välisabi. Seda talle ka anti. Üks suuremaid abistajaid oli ka USA. Kõik väga kena, kel võimalus ja võimekus, see peaksi endast väetimat aitama.
Hämmastama paneb aga väikse Eesti üliagarus igasuguste õnnetuste puhul oma piskuga appi rutata. Huvitav keda sellega peteta tahetakse? Kas tõesti arvatakse, et mujal ei teata, et meie abi on tegelikult võlgu võetud? Meie riik on kaugel sellest võimekusest, mida peaks omama üks riik, mis saaks teisi abistama minna. Aga alati, kui maailmas mingid suuremad katastroofid toimuvad, on meie päästjad stardivalmis.
On ilus ja inimlik teisi aidata, kuid enne appitormamist võiks meie juhid veidi kainelt mõelda, et mille ja kelle arvelt sellist suuremeelset käitumist harrastatakse. Päästemeeskondade, parameedikute ja varustuse transport on väga kallis. Aga ehk see kulutus kaalub üle kogemused, mille järele minnakse? Miks muidu saadetakse raha asemel meeskondi. Palju odavam on saata lihtsalt raha, mille eest abivajav riik muretseb ise vajamineva kauba või personali. Veel ilusam, kui see raha tuleb vabatahtlikelt annetajailt.
Muidugi meie juhid saavad rahvusvaheliselt plusspunktid kirja ja kokkusaamistel rinna uhkelt kummi ajada ja oma riigi panustest rääkida. Neid vist ei morjenda see, et meie üliväike abi on praktiliselt olematu. Nii kurb, kui see karm tõde ka ei ole. Suurorganisatsioonid (kuhu ka meie niikuinii sissemakseid teeme) ja suurriigid omavad täit võimekust, et ilma meie "sääsepirinata" hakkama saada. Ei maksa ettekujutada, et me oleme keegi teine, kes me tegelikult ei ole. Kui sellest pole siiani veel aru saadus, siis nüüd võiks selline teesklus küll lõppeda!
Mille arvelt meie juhid siis sellist suuremeelsust harrastavad? Kurb on seda öelda, kuid seda tehakse oma rahva ja eriti laste arvelt. Siiamaani korjatakse (või peaks ütlema kerjatakse?) annetustega raha (laste)haiglastele meditsiiniaparatuuri muretsemiseks. Samal ajal peab eestlaste sugune väike ja väljasurev rahvas aga abistama suurriike ja -rahvaid! Omal lapsed surevad, sest pole raha vajaliku aparatuuri muretsemiseks!?
Milleks seda tehakse? See on elementaarne tõde, et suurem ja tugevam peab aitama nõrgemat, mitte vastupidi. Või mis mõte on laenuraha eest mingit võimekat riiki mängida? Kõigepealt ajagem omal kodus asjad korda, küll siis on suutlikust ka üleilmset abistajat mängida.
Meil tuleb omale tunnistada, et Eesti riigi peaeesmärk on (vähemlt peaks olema!) peatada eesti rahva väljasuremine. Siin ei tule keegi meile appi. Muidugi ei saa me öelda, et las suurrahva rahvaarv väheneb katastroofide tõttu, neid ju niigi palju. Igale katastroofile tuleb muidugi vastu seista, see on selge. Kuid kui me sõgedalt tormame appi laenuraha eest ja oma inimeste arvelt, siis on asi suuremeelsusest ja inimesearmastusest päris kaugel.
Kahjuks meie pinsaklipslastest juhid muretsevad vaid oma (omariigi) maine pärast (teevad seda laenuraha eest ja oma rahva arvelt), selle asemel, et oma rahva tegeliku heakäigu eest seista. Mainekujundus on nede A ja O. Mis toimub tegelikult klantsitud statistika taga, see neid ei huvita. Vähemalt nii kaua, kui keegi nede muretut kulgemist tarastatud eliitrajooni, parlamendi ja lennujaama vahel ei häiri. See on kurb.
Enne, kui meie riik saaks suuremeelselt suurriike abistama asuda, on vaja saavutada meie omas riigis tegelik positiivne iive ja piisav majanduslik võimekus. Vastasel juhul petame me teisi ja veel rohkem iseennast.
