Olen lesbi ja pean üksi selle teadmisega elama
Raske on öelda, kuidas see algas, kui see üldse on oluline küsimus. Minu jaoks ei ole see kunagi valik olnud. Kuidas see algas... see ei alanudki, see oli kogu aeg, ilma, et oleksin osanud seda teadvustada, lihtsalt ma ei osanud sellest mõelda, kui võimalikust. Mitte kunagi.
Naljakas on see, et ma lihtsalt ei kujuta end vastassoolisega ette. Ma ei oska seda seletada, sest loomulikult ma olen mõelnud oma tulevikule, et mul on pere, et mul on suhe jne. Aga see on alati olnud nagu mingi mudel - nagu ideaalmudel, millel pole reaalsusega midagi ühist.
Jah, ma olen isegi armunud olnud, isegi hullumiseni. Või kas see üldse on olnud päriselt hullumiseni armunud, pigem ma olen lihtsalt olnud mingis hullumeelses seisundis ja seda armumisena tõlgendanud. Tagantjärele ma näen, et olen alati valinud mehed, kes on kättesaamatud. Alateadlikult. Ei, nad ei ole olnud mingid printsid või midagi sellist, nad on olnud kõik absoluutselt erinevad nii iseloomult kui ka välimused, sageli koguni koledapoolsemad. Kuid ma olen valinud neid selle järgi, et ma oleksin neile vastuvõetamatu naisena, et vältida reaalset suhet.
Jah, suhe meestega ajab mind öökima, ma ei saa sinna midagi parata. See on lihtsalt fakt, et ma ei klapi nendega ja mul ei saa iial olema mingit suhet ühegi mehega. Nüüd on see selgem, kui kunagi varem. Ma ei ole olnud ka seksuaalsuhtes ühegi mehega, kui tõtt teada tahate.
See pole olnud üldse kerge tee, pigem sisemiste kõhkluste ja kahtluste rägastik. Mitte, et ma oleksin nii tohutult ennast analüüsinud või oma pea pilbasteks piinanud muremõtetest, ei. Pigem ma olen tundnud piina sellepärast, et mul meestega midagi välja ei tule. Ma ei ole kunagi arvanud, et ma olen imelik või kuidagi teistsugune, mitte sinnapoolegi, kuid see, kuidas suhtun naistesse, paneb kõik paika.
Mul on olnud sookaaslaste suhtes alati soojad tunded, nii kaua kui end mäletan. Olen isegi olnud selle üle uhke ja vahel mõelnud, et miks mind kunagi naiselik kadedus ei taba või miks ma kiindun nii tugevalt ka võõrastesse naistesse, alati neid vaidlustes meestega kaitsen ning nende ilu näen. Ma olen pidanud seda alati normaalseks ja võtnud seda enda juures kui voorust, kuni taipasin, et see on enamat kui lihtsalt empaatiatunne.
Selgus tuli, kui taipasin, kuidas ma armastan naise keha. See on delikaatne teema, et sellest nii avalikult rääkida, kuid, nii naljakas kui see ei tundu, siis ka mu enda keha tundub mulle nii erutav, et see on tõesti veider.
Kui sa ei ole just kindel inimese seksuaalses orientatsioonis, siis tasub naistega ettevaatlik olla. Kuigi naised taluvad füüsilist kontakti sookaaslase poolt märksa paremini kui mehed ega pruugi seda kuidagi tõlgendada, siis liialdada ei maksa. Mitte et ma ohvreid otsiks. Ma ei julge lihtsalt mitte midagi teha, mitte midagi sellist.
Ma võin lõputult naisi vaadata ja imetleda ning neile komplimente teha. Tavaliselt see ei paista isegi imelik, eks naised ikka teevad üksteisele komplimente, ehkki olen aru saanud, et erinevalt minust, on see sageli silmakirjalik. Ma tõesti ei ole isegi selle peale tulnud, et mõne naise ilu kadestada, pigem see pakub mulle nii suurt naudingut, et raske on vaatamisest küllastuda.
Mitte, et ma ei oleks kade, kuid minu kadedus avaldub hoopis teistes asjades: ma kadestan edukust, rikkust, töökust, tarkust, sportlikkust, nagu inimesed ikka. Kuid naiselik kadedus on mulle tõepoolest võõras.
Kuigi ma olen väliselt väga naiselik ja olen ka märganud, mis mind küll ennast väga häirib, meestele seksuaalselt atraktiivne, siis sisemuses on minus rohkem meest kui naist. Minu mõtteviis on paljudes asjades väga mehelik, mulle tundub. Selleks kulus pikk aeg, et seda taibata, ent kui see mulle kohale jõudis, andis see vastused nii mõnelegi üsimusele.
Märkasin sageli stsenaariumit, kus mees, ilmselgelt minust visuaalse mulje põhjal huvitatud ja hakkamas, taltus pärast mõningast vestlust ja kaotas huvi. Isegi mitte meelega, kuid alati olen ma suutnud lähenevad mehed tõrjuda, olemata isegi kuidagi ebaviisakas, ründav või nipsakas. Ma olen isegi inimlikult soe, kuid see miski, see karjuv ebanaiselikkus minus paneb mehi liigagi sageli pead raputama. Ja ausalt öeldes, mul ei ole sellest kahju ka, sest ma ei kujutaks mingit lähedast füüsilist kontakti isegi ette.
Olen meestega suudelnud mitmeid kordi ja alati on see olnud üks ja sama kogemus: külm, märg, ebameeldiv, mittemidagiütlev. Ma lihtsalt ei tunne mitte midagi, tükk aega mõtlesin, kuidas see olla saab.
Naistega on hoopis teised lood. Igas mõttes. Kuid nagu ütlesin, siis olen selles osas väga ettevaatlik. Ma ei näe erilisi tulevikuperspektiive. Ei tundu kuigi reaalne luua sookaaslasega pere või veel vähem abielluda. Võib-olla kui ühiskond muutuks oma suhtumiselt tolereerivamaks ja kui omasooarmastajad ei tekitaks vastassooarmastajates tõrget. Mul on hirm kaotada oma sõbrannad, ma tõesti hoolin neist väga. Ma ei tahaks, et ükski naine minust hirmu pärast eemale hakkaks hoidma. Samas salasuhe mulle ei sobi, see kuidagi ei ole minulik.
Seega ma olen valinud olla üksi ja leida väljundeid elus mujal kui seksuaalsuses. Ma ei ole meelega otsinud üles kohti, kus kogunevad omasooarmastajad. Või tähendab, ma olen, aga hirm või mingi seletamatu tunne on mind alati tagasi eemale tõmmanud. Ma ei tahaks alustada suhteid, millega ma ei oska hiljem kuhugi edasi minna ja mis paneksid mind ebamugavasse olukorda. Kui oleksin väga armunud ja see oleks vastastikune, siis tõenäoliselt hooliksin sellest palju vähem.
Hukkamõist ei paranda midagi, viltuvaatamine ei suuda ühtegi inimest "normaalseks" muuta. Inimene on ikka selline nagu ta on. Halvakspanu ainus mõju on, et see sunnib inimest vaikima, maha salgama seda, kes ta on või mida tunneb. Kuigi vaevalt ma ka soosivas õhkkonnas oma huvisid kuigi agaralt kuulutaks. Samas ma mõistan omasuguseid, kes tänavaile lähevad: allasurutus teiste poolt tekitab soovi end kas või karjudes väljendada, et tunda vabanemist sellest painest.
