Olen hingelt hoor — ja mis siis!
Teate mis? Mulle meeldib seks. Mulle väga meeldib seks. Mulle meeldivad mehed — erinevad mehed. Mulle meeldib, kuidas paneb mind tundma mehe puudutus, mulle meeldib armumise värin, mulle meeldib tunda end ihaldatuna ja mulle meeldib ise ihaldada. Ning ometi on mul meie nii võrdõiguslikus ühiskonnas elades tunne, et ma elan kuidagi valesti. Jumal hoidku! 30aastane naisterahvas ja on maganud üle saja mehega! Libu!
Nii must arvataks, kui ma oma “skoori” avalikult teavitaks. Tõenäoliselt on minugi eluteele jäänud inimesi, kes mind seniajani litsiks peavad. Lihtsalt sellepärast, et ma olen iseteadlik, rahuljalal oma seksuaalsusega ja mulle meeldib meestega magada — kuigi ega ma seda väga reklaami, kuid me ju kõik teame, kuidas kuulujutud tekivad.
Teisalt jälle jutlustavad ajalehed iga päev, kuidas soolise diskrimineerimisega tuleb võidelda. Korraldatakse kampaaniaid tilliga ja tillita, soolise võrdõiguslikkuse volinik võtab aeg-ajalt tagasihoidlikult sõna teemal “Eesti naised on alla surutud” ning arvamuskülgedel ilmub vähemalt nädalas korra kellegi hala diskrimineerimise (või feminismi) teemadel.
Ning siis pöörad lehte ja sulle vaatab vastu õndsa naeratusega kuulus (mees)näitleja, kes uhkeldab: “Olen maganud 250 naisega!” Kui sama asja mõni naisterahvas teataks, oleks kisa taevani. Kõigepealt hakkaksid kisama konservatiivid ja siis hakkaksid neile vastu kisama feministid. Aga mina tahaks elada maailmas, kus selline asi üldse kisa ei tekitaks — seksuaalsus oma erinevates vormides on ju tore ja normaalne! (Muidugi seda kuni teatud piirideni — ikka seni, kuni on tegemist kahe ühel meelel oleva täiskasvanuga.)
Ega see minugi kiri praegu kõige originaalsem ole, on ennegi kostunud siit-sealt mõni arglik hääleke, kes kurdab: kui mees “lõbutseb”, on ta ihaldatud pleiboi, kui naine, siis lits. Aga ma tõesti ei suuda seda enam enda sees hoida, ütlen kas või anonüümses lugejakirjas välja: mul on hoora hing ja ma olen selle üle uhke!
Ma tõesti ei mõista, kuidas minu eluviis kedagi haavata või solvata võiks. Ma ei aja taga abielumehi, ma kasutan alati kaitsevahendeid ning teen oma otsused ühe või teise mehega magada tavaliselt kaine peaga. Ma üldiselt ei jäta ka meestele vale muljet — kui mul on plaanis üheöösuhe, siis teatan seda alati ette, et keegi hiljem ei haavuks. Ja teate, see kõik on praeguseni väga suurepäraselt töötanud.
Ja ometi ma tean, et enamik mu sõpradest, tuttavatest, kolleegidest ja võõrastest tänaval pööritaksid pahameelest silmi või sisiseksid needusi, kui ma kõike seda neile otse näkku räägiksin. Meie ühiskond on lihtsalt niivõrd kahepalgeline, et mul läheb sellele mõeldes süda pahaks. Ühelt poolt jutlustatakse indiviidide valikuvabadusest, võrdõiguslikkusest ja sellest, kuidas erinevus rikastab, kuid kui ma soolise võrdõiguslikkuse volinikule uhkelt teataks, et mu skoor on üle saja, oleks ilmselt ikka tema esimene mõte: libu.
Enamasti ma selle kõige pärast loomulikult ei muretse. Ma tean oma väärtust, ma armastan end ja olen oma eluga ääretult rahul. Mul on edukas karjäär, toredad sõbrad, innustav personaaltreener, palju suurepäraseid seksisõpru ja üks silmarõõmgi, kellele mõtted kuidagi väga sageli peatuma jäävad… Ma olen ilus, parimais aastais ja elan suurepärases Eestis, kust mul polegi kavas lahkuda.
Kui ainult mind ümbritsevad inimesed nii tigedad ja kahepalgelised poleks… Sest miks ei võiks ma “kapist välja” tulla ja mitte varjata oma tõelist palet? Miks ei ole minusugustel naistel oma volinikku, kes võitleks meie vabaduse eest vabalt ja innukalt seksida ning sellest rõõmu tunda? Ja, mis peamine, miks seda mulle ikka ette heidetakse!? Mina ju ei lähe naisele, kes on elu jooksul ainult kahe mehega maganud, seda talle ette heitma. Ise teab, mis teeb!
