Õde terroriseerib ja süüdistab selles keskeakriisi

Mu vanem õde näitab viimasel ajal hullumise märke. Ta on muutunud kannatamatult närviliseks ja temaga ei ole võimalik lihtsalt enam normaalselt suhelda. Kõige kummalisem on seejuures, et ta süüdistab selles keskaekriisi, kuigi on alles 30aastane.

Mu õde on muidu siiani olnud täiesti normaalne. Tavaliselt oleme nagu parimad sõbrad, viskame nalja ja saame muidu hästi läbi.

Mõni aeg tagasi kolisin tema juurde elama ja järsku on ta muutunud täiesti väljakannatamatuks närviliseks fuuriaks. Ma ei saa enam aru, mis toimub.

Näiteks täna läksime koos poodi, õigemini siis saime poes kokku.  Ma lähen temaga ikka kaasa, aitan tal kotte tassida, olen igati toeks. Ja mida ma näen? Jõuan kohale, temal nägu mossis, suunurgad allpool ja vait, nagu ma oleks midagi halba teinud.

Küsisin siis viisakalt, et mis toimub. Tema esimene lause oli, et mine pesema. Mul oli okei-okei, rahune maha, küll ma lähen. Mitte et ma oleks väga must olnud või midagi, pigem on tal lõhnataju kuidagi erakordselt teravnenud, ma pidavat haisema nagu loomaaed. Esimest korda kuulen, ükski sõber ega keegi teine pole küll kurtnud. See selleks.

Hullem alles tuli. Järsku keset poodi hakkas ta hüsteeriliselt karjuma, et tema peab kõik asjad kinni maksma, kuigi sellist asja ei ole. Tema olevat ainus, kes maksab üüri ja ostab süüa, vähe puudus, et ta oleks sealsamas nutma hakanud. Püüdsin teda rahustada ja ütlesin, et Lätis on toiduained palju kallimad, aga see tegi asja ainult hullemaks. Ta lausa kriiskas, et mis see temasse puutub, mis Lätis toimub. Ühesõnaga jäin härrasmeheks ja püüdsin olukorda naljaks keerata, kuid ilmselt ei olnud tal kuigivõrd nalja tuju.

Valisime siis odavad söögid, ma ütlesin, et mulle ei olegi midagi vaja. Lubasin hakata edaspidi makarone sööma, mille peale tema ainult virilat nägu tegi ja kalleid juurvilju korvi ladus. Nagu mina neid tahaks.

Täiesti uskumatu, minu õde, kes on siiani olnud täiesti normaalne sõber mulle, on muutunud täielikuks psühhiaatriahaigla kliendiks.

Kodus püüdsin siis ääri-veeri uurida, mis ikkagi toimub. "Mis toimub? Mis toimub?," urises tema,"keskeakriis toimub, mis muud." Kas tõesti võib 30aastasel naisel juba olla keskeakriis. Hiljuti kuulsin raadiost, et naised pidid end juba 29aastaselt vanana tundma, on ehk asi selles?

Ma ei tea tõesti, mis temaga on juhtunud. Võib-olla on asi selles ka, et tal pole meest. Siiani pole ta küll selle üle kurtnud, pigem nalja visanud ja asja kergelt võtnud. Aga äkki mine tea, kuuldavasti pidi ta sel aastal kahte pulma minema, äkki see on teda närviliseks muutnud. Pulmakingid on muidugi kallid, sellest ehk ka see rahaprobleem.

Ei oska tõesti nendest naistest aru saada, isegi oma õest enam mitte.