"Töötan suures kaubandusketis kassiirina. Siin mõni aeg tagasi sai toodud perearstilt tõend, et ma vajan kergemat tööd või lühemat tööaega. Peale seda läks töö juures lahti tants ja trall. Selle asemel, et tõendit aktsepteerida, tehti mulle esimese korraga kolmveerandtunnine selgitustöö, minu ettepanekutele vaieldi vastu, et koht, mida mina soovin, ei ole tegelikult kerge ning praktiliselt on sellest peale tehtud täpselt seda, mida ise tahetakse.

Tundub lausa, et töö kergendamise asemel on seda raskendatud. Võeti ka ühendust minu perearstiga ja mulle öeldi pärast, et tõendit tuleks võtta soovitusena, kuigi sellel on öeldud, et vajan kergemaid töötingimusi.

Järgmisena taheti saata töötervishoiuarsti juurde, millest ma keeldusin, sest mul on olemas tõend kergemale tööle üleviimise vajadusest. Uus kontroll tähendaks aga ka seda, et tööandja ei aktsepteeri tegelikult perearsti tõendit, vaid tahab teha uue kontrolli. Selge see, et töötervishoiuarstil on piiratud võimalused uurida inimese tervist. On ju olemas hulk spetsiifilisi uuringuid, mida töötervishoiu arst ei tee.

Peale töötervishoiu arsti juurde minema keeldumist, taheti mult selgitust, et miks ma minna ei taha. Ütlesin, et ma pole teinud midagi, mida ma peaks selgitama. Kas peaksin selgitama, et tõin arstitõendi?

Kujutate ette? Mida edasi teha? Töötervishoiuseadus paragrahv 14. punkt 5 ütleb, et töötajal on õigus nõuda tööandjalt arsti otsuse alusel enda üleviimist ajutiselt või alaliselt teisele tööle või oma töötingimuste ajutist kergendamist. Tööandja praktiliselt saaks ka töösuhte lõpetada töötajaga omal algatusel, kui ta sellise tervisetõendiga inimest ei taha, kuid selle peale ta ei lähe, sest siis ma saaks töötukassalt ka oma väljateenitud töötuskindlustushüvitise.

Millest tegelikult saab tööandja väga hästi aru, jällegi on tööandja soov vastupidine seaduses kirjutatud õigusele ehk tööandja ei tee, kuidas on sulle parem. Kui ma lõpetan töösuhte ise, ei saa ma mingit hüvitist, vaid ainult töötutoetuse, seega võib mind edasi kurnata ja viia piirini, kus ma ise lahkun ja ilma rahata.

Olen täiesti šokeeritud kogu loost, tööandja teeb seda kõike meelega ning see on pahatahtlik. Praktiliselt on meil olemas seadused, aga kas tööandja neid ka täidab?! Tunne on selline, et nad võivad teha nagu neile meeldib. Muidugi on minu jutt halb signaal ühiskonnale. Me juba teame, et meil on asjad mitmel pool mädad, seadusest tingitud õigused ei ole kättesaadavad ning kui sul pole raha siis nendesse seadustesse sa ei puutu."