Nõukogude inimene on endiselt võimeline mõrvama rulataja
Kahjuks lõppeb Murastes eraldiseisev promenaad ja 4 km tuleb sõita maantee eraldi märgistatud servas. Sõidan longboardiga (mis ei ole elektriline) ja on enam levinud Kalifornias, kus on selline sport päris tavaline, lihtsalt tõugates ei võta laud koos sõitjaga rohkem ruumi kui jalgratas.
Muideks, longboardidega on sõidetud mööda Lõuna-Ameerika teid pidi sama pikalt kui tegi seda omal ajal mootorrattaga Guevara.
Mis mind pani siin kirjutama on see, et meie ühiskonnas peegeldub endiselt nn nõukogude inimesele kohane kirjutamata reeglistik, mis lähtuvalt tavadest võtab omaks ainult kõrgemalt poolt kinnitatud, ette üteldud spordialasid, seega jalgratas ja rulluisud on OK, kuid rula kahjuks nõukogude inimese mõttemalli ära veel ei mahu. Jah, sisuliselt ne voljai duraka amerika.
Just sellel 4 km läbimisel sain sõimata ainult selliselt kaasliiklejalt, keda iseloomustas lahtiste akendega kihutav sõiduauto, milles oli seltskond Fizzi purkidega.
Olgu liiklusega kuidas on, aga rannas kõndides, laud käes, kuulsin, kuidas üks naisterahvas võttis sõna: "Nüüd hakkab pihta, rula ja rula, varsti muud enam ei olegi kui ainult rula ja rula!"
Olin just lugenud rannas Janno Lahe "Süü deliktiõiguses" ja hakkasin mõtlema, millest tuleneb selline käitumine.
Mulle meenus kohe "Keskpäevatund", kus ühes saates proovis Rein Kilk lahti mõtestada nõukogude inimese psühholoogiat.
Ise arvan, et kõige paremini on nõukogude inimese filosoofilise ja psühholoogilise lihtanalüüsiga saanud hakkama Mihhail Bulgakov jutustuses "Koera süda". Nimelt leiab seltsimees Sharikov, et tema ei nõustu Marxi ega Engelsiga seepärast, et kõik peab olema po nastojashemu st seltsimeestele tavaks saanud harjumused, muu, mis ei ole seltsimeestele harjumuspärane, on kontrrevolutsionäärlik ja õõnestab neid arusaamisid, tõdesid, millega ollakse harjunud.
Jah, võibolla ma riivasin kellegi õigust õigusele omada kodus õllest meest vmt, aga järeldus on üks - nõukogude inimene on endiselt nõus mõrvama rulataja.
