Nõukogude armee aastal 1986: 2,5 aastat õudust saarel, kust pääsesime maohaavade ja kiiritusega
Esimesed päevad olid põnevad. Oli väga palju lund, virmalised ja kuigi pakast oli üle 40 miinuskraadi, tundus, justkui oleks olnud hoopis alla 20.
Esimesed kaks nädalat karantiinis oli lõbu laialt. Ega me ei teadnud mis meid kedagi ees ootab ja kellel kuidas saatus kujuneb ning millisesse kohta keegi satub. Oli siiski koduigatsust. Ja kui veel mõtlesid, et kaks pikka aastat on veel ees, siis tundus olukord sel momendil üsna lootusetuna.
See, mis siia lühikesse artiklisse praegu mahub, on tõesti pea olematu selle kõrval, mis seal tegelikult toimus. Kuidas inimesed muutusid kinnises ruumis kohati julmaks ja ebainimlikekski. Pidevalt oli nälg, millega küll harjub ruttu ära. Lisaks stress, peksmised, ebainimlikud seadused, ajupesu ja teineteise tapmine.
Nüüd üle 20 aasta hiljem saad alles aru, et see ei olnud mingi armee. See oli kui mingi karistusasutus, nagu meid oleks küüditatud Eestist ära. Vene ohvitserid - millised sead nad kõik olid! Ja mõni meist jäigi sinna saarele...
Siis oli aasta 1986 ja meid viidi Eestist sinna umbes 250 meest. Enne seda oli sinna Eestist viidud veel mõningaid, ja 1988. aastal tuli samuti veel juurde, aga väga vähe. Kokku on eestlaseid seal saarel olnud siiski vähe.
Saarel oli viis divisioni, auto rood, komandopunkt, ja veel selliseid paiku, kuhu lennuk käis süüa viimas korra kolme kuu sees. Meid kimbutasid kõvad pakased, lumetormid (kohati suisa 50-60 m/s) ja jääkarud.
Samuti mõtlesime välja igasugu lolluseid nagu tätoveerimine, söögi varastamine ohvitseridelt ja muud lollused, millest oleks nüüd häbi rääkidagi. Kõik, mis seal saarel sõdurini jõudis, oli peaaegu söögikõlbmatu. Lisaks ei kõlvanud juua ka vedelik. Seepärast käis pidev kauplemine söögi ja tubakaga.
Ohvitsere eriti ei huvitanud, kas oled söönud ja kas sul on sooje riideid. Seetõttu valitseski saarel haiglaslik sõdurite seadus, millest võiks juba eraldi pika romaani kirjutada. Ohvitseridel oli aga vaba voli viia ja tuua saarele, mida iganes nad soovisid, sest keegi ju neid ei kontrollinud.
Meile, õnnetutele sõduritele, olid ette nähtud vitamiinid ja veinigi väikestes kogustes, et kiiritusega võidelda. Samuti soojasid riideid. Kõik see aga kas võeti ohtvitseride poolt endale või parseldati maha Venemaale. Nii need vene ohvitserid siis elasid, kuldlusikad suus. Kui keegi tapeti või end ise ära tappis, siis see küll kedagi palju ei huvitanud.
Saar ise nägi välja kui üks suur prügimägi, kuhu toodi kõike aga ära ei viidud midagi. Üheksa kuud aastast kestis talv ja ülejäänud kolme ajal, kui lund ei olnud, pidime kõik seda prügimäge vaatama.
Ega keegi meid ka kiirituse eest ei hoiatanud. Kõigepealt hakkasid paljudel sõduritel pead kiilanema. Mind päästis nii-öelda punker, kuhu pääsesin elektrik-diselistiks. See oli umbes nelja meetri kõrgune tsementehitis, mille seinad olid ligi ühe meetri paksused. Seal hoiti diislit, mis varustad komandopunkti elektriga. Punker ise oli omakorda lume all, nii et sinna ei pääsenud kiiritus ligi.
Olin saarel olnud alles 2,5 kuud, kui minu paarimees, kes oli teeninud minust pool aastat kauem, läks polügoonile Kasastani kõrbe. Pina jäin punkrisse kolmeks kuuks üksi. Mulle toodi sinna küll süüa, kuid mõnikord kestsid lumetormid 3-4 päeva järjest ja siis pidin lihtsalt näljas istuma. Pesta sain end veega, mis tekkis lume sulamisel. Vahel hakkas üksindus muidugi ka mõistusele käima.
Kui väljas käisin, pidi ohvitser alati automaadiga kaasas olema, aga minu puhul sellest keegi ei hoolinud. Ega see eluraasuke seal midagi maksnud ju ka.
Aeg läks ja saabus aasta 1988. Vahepeal oli enamjaolt juhtunud vaid halba. Heast meenub vaid see, et kaks korda aastas sain paar küpsist ja kaks kanamuna. See juhtus Nõukogude Liidu sõjaväe aastapäeval ja uue aasta alguse puhul.
1988. aasta juunikuus läksime ka meie Kasastani kõrbesse polügonile, kus olime kolm kuud redus. Selle aja sees matkasime loomavagunites ja käisime ühe korra saunas.
Aastatel 1987-1988 tehti Novaja Zemljal samuti kaks pommikatsetust, mis olid vist maa-alused. Mäletan, et kogu saar värises, kui pomm lõhati ja pärast seda oli kõigil mitu päeva metsik peavalu.
Kirjutaksin veidi ka sellest, kuidas meid sealt minema lasti. Olin vene armees kokku paar kuud üle kahe aasta ja paljud teised kaks ja pool aastat, kuigi pidime olema kaks. Pääsesime sealt maohaavade ja luupainajatega. Läks aastaid enne, kui sai enam-vähem normaalselt oma elu uuesti alustada.
Eesti valitsus ei tahtnud mulle kodakondsust anda, kuigi olen eesti mees. Passilauas öeldi otse, et oled olnud vene armees. Ega me ju vabatahtlikult sinna läinud ja üle kahe aasta oma elust kuhugi ära pühkinud!
Olen sada protsenti veendunud, et nendest 250 mehest, kes 1986. aastal Novaja Zemljale saadeti, on tänaseks nii mõnigi juba surnud. Kiiritus ja enesetapud tegid oma töö.
Vaata ka kunagise sõduri tolleaegseid fotosid Novaja Zemlja saarelt!
