Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Nõukaaja müütidest: mille arvelt tuli tasuta haridus ja arstiabi?

 (133)
Nõukaaja müütidest: mille arvelt tuli tasuta haridus ja arstiabi?
Reuters/Scanpix

13. juuli arvamusrubriigis avaldatud Margus Kiisi poolt põhjalikult ja argumenteeritult koostatud kümne enamlevinud Nõuka-aega puudutava müüdi purustamine on kommentaaride arvu silmas pidades muljetavaldav. Ning mitte ainult kommentaaride osas: kolm päeva hiljem ütlesid oma sõna sekka Heimar Lenk ja Joel-Fredi Jõgise. Mõtlemapanev teema tõi meelde nii mõndagi huvitavat.

Defitsiit ja totaalne kaubapuudus

Sõna „defitsiit“ tähendas tollal kas harva müügilolevat või ainult tutvuse kaudu saadaolevat toidu- või tarbekaubaartiklit. Miks see nimi just selline, selgub välis-Eesti kirjaniku ja biokeemiku Heino Susi (pseudonüüm Erik Virbsoo) 1987. aastal Lundis avaldatud ja Laulva revolutsiooni ajal ka Loomingu Raamatukogus ilmunud faktitäpsest, ent samas muhedast-humoorikast ajalookäsitlusest „Lugusid möödunud aegadest“: Nõukogude ametnikud olevat oma eruditsiooni demonstreerimiseks väga armastanud kasutada võõrsõnu, kuid kuna nende terminite tähendust puuduliku hariduse tõttu  enamasti ei teatud, läks nende rakendamine kas lausa rappa või suisa vastupidiseks: defitsiit, fond, farm, limiit - kes nõuka-aega mäletab, saab aru.

Kaubapuudus on tagantjärele mõeldes arusaamatu: viinereid jah poeletil saada polnud, ent viiner on ju kiirtoit. Viinerist märksa paremini säilivaid sinki või suitsuvorsti, või polnud ju ammugi saada, ent kui suguvõsa kogunes sünnipäevale: laud oli alati nende all lookas.

Palga ja hindade matemaatika

Palga ja hindade matemaatika on valem, mille murdmisega tänapäeval enam tagantjärele hakkama ei saa. Esmatarbekaubad kui riigi poolt doteeritud jätaksin siinkohal kõrvale, kuid kuidagi ei mõista välja arvutada, kuidas kaheksakümnendatel, kui kõvemapoolne kuupalk küündis napilt alla 300 rubla, oldi järjekorras Lada ostmiseks, mille odavaim mudel maksis 5500 rubla?

Samasuguse indeksit 2101 kandva Lada väiksemat sorti pereauto facelift indeksiga 2106 pälvis tänu välisele faceliftile, tahhomeetrile ja peatugedele hellitusnime „Super-Lux“, ent – maksis 8500 rubla. Varustajana töötav naabrimees, kel kuupalk 170 rubla, ehitas maja, mille turuhind (tõsi küll – peale renoveerimist) oli 2004 aastal 4 000 000 krooni.

Eramuehitus

Oma kodu rajamiseks oli tollal ühek väljapääsuks oma maja ehitamine: uute korterite korteriorderid läksid migrantidele, kooperatiivkorterite hinna/kvaliteedi suhe oli enamasti alla igasugust arvestust, ehk siis kopp mulda – krunte (tänapäeva mõistes kinnistuid) sai üsna lahedalt. Projekteerimisel figureeris mingi müstiline number 6: krunt maksimaalselt 600 m2 (mõeldamatu!), kasulikku pinda maksimum 60 m2. See viimane polnud tegelikkuses mingi piirang, kuna oli lugematu arv ruume: majandusruum, aiandustarvete ruum, kütteruum, abiruum, inventariruum... Ehk siis väljast valmis, ent õige siseviimistlus läks lahti alles peale vastuvõtmist.

Tasuta haridus ja arstiabi

Pealtnäha olid need tõepoolest tasuta, sisulise külje kohta annab aimu 1981. aastal asetleidnud väitlus minu ja minu tolleaegse õppeasutuse ühiskonnaõpetuse õppejõu vahel:

Õppejõud: „Kui nii Nõukogude Liidus kui kapitalistlikes riikides töötab tööline ühtemoodi 8 tundi päevas, siis kapitalistlikes riikides saab tööline kogu väljateenitud palga kätte, Nõukogude Liidus saab tööline töötasuna kätte 4 tunni palga, ülejäänud 4 tunni palk aga kantakse ühiskondliku tarbimise fondi, millest finantseeritakse näiteks haridust ja meditsiini ning tänu millele on Nõukogude Liidus haridus ja arstiabi tasuta“.

Mina: „Kuidas tasuta, kui tööline saab osa oma väljateenitud palgast kätte rahana ja ülejäänu läbi ühiskondliku tarbimise fondi?!“

„Aga on ju tasuta, kuna koolis ja arsti juures käimise maksma ei pea“

Mina: „Muidugi ei pea, kuna see on juba kinni makstud, ja pealegi: kui mul omal on kool läbi ja tervis korras, siis maksan ma oma palgast kinni teiste haridust ja arstiabi – ei ole ju tasuta, pigem maksan peale!“

Õppejõud: „Aga kas te kooliskäimise eest maksate!? Jah, meil on kassa, aga sealt makstakse teile stpiendiumi! Ja kas te arsti juurde minnes maksate!? On ju tasuta!“

Mina andsin seejärel loobumisvõidu.

Tasuta hariduse ja arstiabi kvaliteet

Kuna kõiki ja kõike üritati kasvõi vähemalt pealtnäha võrdsustada, ei olnud põhi- ja keskharidust pakkuvatel haridusasutustel nimesid, olid vaid numbrid nagu sõjaväeosadel, nagu näiteks Koigi Algkool või Tallinna 21 Keskkool. Nummerdamine tulemust ei andnud: ehkki kõrgkooli sisseastumisdokumentide esitamise üheks kriteeriumiks oli keskkooli lõpudiplomi keskmine hinne viiepallisüsteemis, kaalus Tallinna 2 Keskkooli 3,9 tunduvalt enam kui Tallinna 47 Keskkooli  5,0 (selgituseks: tänapäeva mõistes Reaalkool vs Liivalaia Gümnaasium). Tasemevahest on käepärast mitu näidet oma tutvusringkonnast:  mitu omaaegsest Tallinna 22 Keskkoolist (praegune Westholm) väljaküüditatud kolmelist klassiõde-venda said elukohajärgses koolis kohe esimese veerandiga priimusteks.

Süvaõpe oli olemas ka tollal, kandis nime „kallak“, ja võimaldas vanematel leida lapsele elukohajärgsest parema tasemega koolis leida koht süvaõppega eriklassi: esimesse klassi vastuvõtmisel tuli läbida katsed vastavalt kallakule, ning kui need edukalt läbitud, siis takistusi polnud. Tobeda nimetuse „kallak“ kohta muheles vanaisa: „Et siis muusikakallakuga kool on muusika poole kaldu nagi Pisa torn?“

Meditsiiniasutused kandsid erinevalt koolidest linna- või linnaosapõhiseid nimesid, ent ei aidanud seegi: hambakliinikuid oli igas Tallinna linnaosas, ent miskipärast kippus kogu Tallinn Telliskivi tänavale: mujal pääses kohe vastuvõtule, tolle polikliiniku registratuuris oli ooteaeg enamasti 3-4 kuud.

Alkoholitarbimine

Vanemad mehed teavad rääkida, et Stalini ajal ei olnud igas trammipeatuses ajalehekioskit, küll aga oli igas trammipeatuses kiosk, kust sai 100 g viina ja soolakurgi.  Brezhnevi ajal oli padujoomine ilmselt vist soositud – roosa udu reaalsuse ees. Tänapäevaga võrrelda siiski ei saa: kauplusi on tõepoolest rohkem, ent järjekordi pole juba paarkümmend aastat nende uste taga näha olnud. Tollal oli töökohal „pea parandamine“ normiks, tänapäeval ei pääse jääknähud enamuse ettevõtete kehtestatud nulltolerantsiga tehase väravast läbi. Statistiline tarbimine ehk vähenenud ei olegi, ent oma panuse annavad Titanicust suuremate laevadega Tallinnat külastavad turistid, keda Nõuka-ajal viibis siin minimaalselt (M/S Georg Ots mahutanuks 107 sõiduautot, ent mingi tolleaegne parteifüürer arvas, et pole neil tarvis midagi meie teedel sõita, ja seetõttu sai parvlaevast reisi-kaubalaev).

Nõuka-aja heade-veade võrdlemiseks tänapäevaga soovitaksin oma ilmaennustust: ei ole olemas halba ilma, on erinevat sorti head ilmad.