Noorte halb keel tuleneb vähesest kõnelisest suhtlusest koolis

Võõrkeelest mugandatud väljendite kasutamises igapäevases eesti keeles ei ole iseenesest midagi halba, pigem on see märk keele arenemisest. Iseasi on, milliseid mugandusi on mõistlik heaks kiita, milliseid mitte. Halb on, kui võõrkeel hakkab juba otseselt segunema meie emakeelega.

Mind isiklikult ongi hakanud viimasel ajal häirma just noorte juures inglise ja eesti keele segakasutus. Otseselt süüdistan selles üldhariduslikus koolisüsteemis pakutavat keele õpetamise ja õppekavade kvaliteeti.

Lapsed omandavad keeli reeglina kergesti. Inglise keelega varajast kohanemist soodustavad meedia, arvutimängud ja kino. Kasutan meelega just sõna "kohanemine", kuna laps harjub seda keelt kuulma, eristama sõnu ja sellest ka päris hästi aru saama. Kasutada ta seda aga paraku ei oska. Ka eesti keelt mitte.

Siinkohal avaldubki puudujääk hariduse kvaliteedis. Mäletan oma koolipõlvest eesti keele tunde ja lugemisülesandeid, kus tuli järgmiseks tunniks õppida jutustama. Tundub, et sellised koolitükid on kaotanud õppesüsteemis oma tähelepanu. Tagajärjeks on lapse oskamatus midagi asjalikult seletada. Küsides teismelise käest, millest mingi film või teatritükk rääkis, tähendab kuulata lihtlauselist mõneminutilist sonimist stiilis: "Seal nagu oli mingi sell, kes virutas diileri käest mingit staffi..." See on täiesti kohutav. Järgmine asi, mis avaldub on see, et jutt topitakse täis puhtalt inglisekeelseid sõnu, millele ei osata leida eestikeelset vastet, ometi aga teatakse sõna mõtet. Lõpptulemuseks on kõnepuudega inimene, kes saab aru, mis talle räägitakse, ise aga ei oska vastata ei eesti ega inglise keeles.

Siinkohas tulebki süüdistada haridussüsteemi, mis ei pööra piisavalt palju tähelepanu õpilaste eneseväljendusoskusele. Võõrkeelt omandatakse emakeele baasilt ehk siis ei saa omandada võõrast tundmata oma. Põhikooli noorema astme kohustuslik lugemisvara on tänuväärne, kuid kasutu, sest loetut kontrollitakse lugemispäevikutesse kirjutatu ja joonistatu varal. Tuleb kohe ka meelde seitsmenda klassi kirjanduse õpikus oleva teksti kohta ülesanne, mis seisnes teksti kohta pildi joonistamises. Joonistamise võiks siiski jätta kunstitunniks.

Leian, et õpetajad peaksid suunama õpilasi rohkem jutustama ja kasutama keelt kõnes. Küsimustele teksti lõpus kirjalikult vastates annab laps väga nappe ja tekstist kergesti leitavaid vastuseid, kõnes aga sageli ei osata seletada, mida loeti.