Eelmisel suvel olin poolteist kuud tööl kohalikus toidupoes, koos paari teise neiuga. Olime kõik alaealised ning esimest korda klienditeeninduses. Töö sujus hästi, kuni ühe päevani, ainult nädalake enne mu tööaja lõppu.

Laupäeval tuli varasemast suuremas koguses leiba, saia ja koogikesi ning vanemmüüja määras mind ühe teise tüdrukuga neid välja panema. Siinkohal peaks ütlema, et kumbki meist polnud varem neid lette korrastanud, veel vähem siis iseseisvalt neid välja pannud. Süsteemi teadmata asusime asja kallale, püüdes kõigest sotti saada ning teha asi järgmistele võimalikult lihtsaks. Kuna saali peal polnud ühtegi teist klienditeenindajat, olid meil käed-jalad tööd täis.

Möödunud oli üle viie tunni, ilma ühegi pausita, kogu aeg ringi joostes, kui jõudsime hakata kooke välja panema, sellest tohutust sildisegadusest õigeid hinnasilte välja otsides ja korduvaid ära visates. Äkitselt astus meie juurde lihalõikaja, kelle asi pole lihaletist lahkudagi, rääkimata siis lihtsalt poes ringi jalutamisest, ning kukkus karjuma, klientide ees. Muuhulgas käisid läbi sõnad nagu "aeglased", "tänamatud", "lobamokad", "laiskvorstid".

Meie seisime seal muidugi nagu puuga pähe saanud ning pisaraid tagasi hoides. Teine neiu jäi seejärel kookide juurde ning mina otsisin tööd tööstuskaupade juures, kuid enne leppisime kokku, et pool tundi enne tööpäeva lõppu läheme oma lõunapausile. Millele minnes saime muidugi järgmise sõimu sarnase tagamõttega. Kohe kui meil paus läbi sai, lasime nii kiiresti sealt jalga kui saime, et mitte sellesamuse silme ette sattuda.

Järgmisel päeval tööle minnes saatsid meid tema pilgud ning meie muidugi hoidsime temast nii kaugele kui suutsime, võttes kõige äärmiste riiulite konteinerid. Päeva keskpaigaks oli ka vanemmüüja teiste käest juhtunust kuulnud ning tuli soovitusega uuel nädalal kindlasti juhatajale rääkida ja hetkel teha, mida me juba tegime – mitte kokku puutuda. Pausile läksime muidugi jälle pool tundi enne tööpäeva lõppu, et sealt võimalikult kiiresti lahkuda.

Esmaspäeva hommikul läksime varem tööle ning palusime juhatajaga eraldi rääkida. Kui olime öelnud, et olime poolteist päeva närvivapustuste äärel olnud, ehmatas ka tema ära. Rääkisime vanemate soovitusest pöörduda juhatuse poole, aga tema soovis asjad kohapeal ära klaarida. Päeva lõpuks oli ainult üks meist saanud vaevalise vabanduse, kuid tema pilgud saatsid meid meie tööpäevade lõpuni.

Siiamaani palume kõigile noortele edasi rääkida, mis meiega juhtus, et kui see lugu neid ära ei ehmatanud, siis vähemalt hoiaksid end tema eest. Ikka mõtleme, et oleksime võinud sellest alandusest juhatusele rääkida, kuid nüüd on vist juba liiga hilja.