Noor töötu: ettevõtlus ei saa olla jätkusuutlik, kui kõikides tööpakkumistes nõutakse eelnevat kogemust!

Kas tõesti on kõik tänased keskastme- ja tippjuhid saanud oma "elu võimaluse" tänu suurepärastele kogemustele? Ma sügavalt kahtlen selles. Pigem on reaalne see, et kuskil oli keegi, kellel oli neisse usku ja kes andis neile võimaluse ennast tõestada. Tänapäeva noore jaoks tundub üha enam, et sellised "kaitseinglid" on kadunud.

Lapsepõlves unistame me kõik heast ametikohast, ilusast perekonnast ja kaunist kodust. Kahjuks on 21. sajand enamiku Eesti noorte jaoks nii-öelda unistuste lõhkuja.

Sa oled noor, äsja lõpetanud keskkooli ja kulutad meeletult palju aega selleks, et teha õige otsus edasise erialavaliku osas. Kas see ikka on minu jaoks? Ei ole! Tundub, et ükski eriala enam ei ole kellegi jaoks õige, sest lõpetades ei taheta sind ikka tööle võtta, kuna sul puudub eelnev kogemus.

Aga miks ma siis seda kõike tegin? Miks võtsin õppelaenu ja läksin õppima, süües seejuures aastaid järjest odavama kategooria toiduaineid, mis algselt pärit itaalia köögist? Kas selleks, et Eesti oleks statistiliselt "targem" riik või selle jaoks, et alustada oma elu ja teha seda hea tundega, tehes just seda tööd, mis mulle meeldib? Pole ilmselt kedagi, kes valiks esimese variandi – ikka soovid ju iseenda ja oma pere heaolu tõsta ning seda ka tulevikuks garanteerida.

Lõpetasin natuke rohkem kui aasta tagasi kõrgkooli. Õpingud läbisin edukalt ning lõpetamise päeval oli minu näol elu seni suurim naeratus ja peas ootused tuleviku suhtes. Kahjuks kadusid nii naeratus kui ka ootused, alles jäi vaid lootus, et ehk siiski varsti õnnestub.

Tänaseks on minu kirjakast pungil täis kirju sisuga: "Peame kahjuks tõdema, et seekord osutus valituks teine kandidaat. Sellest hoolimata soovime Teile edu uue töökoha otsinguil!" Võiks ju arvata, et kui terve aasta on uue töökoha otsingute tarbeks nii palju edu soovitud, siis peaks juba ammu olema õnn naeratanud ja karjäär alustatud. Kahjuks need soovid nii ei tööta ning püüavad vaid hetkelist madalseisu natukene leevendada, tööpakkuja mainet hoida ning viidata inimlikkusele.

Olen rääkinud mitmete vanema generatsiooni esindajatega, kes töötavad kõrgetel ametikohtadel, aga minu otsitust erinevates valdkondades. Nad kõik on nagu ühest suust väitnud, et see kogemuse tagaajamine on nonsenss. Nende arust on noor inimene, ükskõik kas kogenematu või kogenud, ilmselgelt parim variant tõsta ettevõtte tootlikkust ning koolitada ja kasvatada välja organisatsiooni jaoks lojaalne töötaja.

Kas personalijuhid peavad tõesti kümne küünega oma toolist kinni hoidma ega tohi mingil juhul riskida noorte, äsja kõrgkooli lõpetanud inimeste palkamisega? Ma olen nõus, et noore ja kogenematu töötaja palkamine on risk, kuid vaadates enda sõpru ja tuttavaid, teades neid ja nende oskusi, siis võib see risk ennast ka mitmekordselt ära tasuda ning personalijuht võib küüned lahti lasta ja vahelduseks kergendatult hingata.

Noorte teotahteliste, ambitsioonikate ning nutikate inimeste kõrvaleheitmine ei ole kindlasti jätkusuutlik ettevõtlus ja ei hoia talente kodus!

Ma sooviksin lõpetuseks koputada personalijuhtide ja teiste värbamisega tegelevate inimeste südametunnistusele, et palun mõelge väljaspool kasti, võtke nina CV vahelt välja, kutsuge noor vestlusele! Iga õige värbamisega tegelev inimene peaks mõnekümneminutilise vestluse põhjal saama aru, kas tema vastas istub lihvimata teemant või kassikuld. Andke noortele võimalus ennast tõestada ja me oleme teile elu lõpuni tänulikud, et aitasite meil oma elu alustada.