Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Noor lugeja küsib: miks räägivad joomise kahjulikkusest sotspedagoogid, aga mitte joodikud ise?

 (58)
LAUA VIIN VIINA JOOMINE
Foto on illustratiivneFoto: Sven Arbet

Lugedes Sass Henno arvamuslugu sellest, kuidas ellujäämine on Eestis harrastusspordiks, jäin mõtisklema: võib-olla, kui sellised inimesed oleksid omal ajal mulle õpetussõnu jaganud, poleks asjad nii hulluks kujunenud.

Liiga noored inimesed ja liiga palju alkoholi on mingis ulatuses garanteeritud katastroofi valem. Mingil määral näitavad sagedased õnnetusjuhtumid, kui haige on Eesti ühiskond. Ja haige mitte tibilikus "väkk, nii nõme-ä" võtmes, vaid haige nagu "ta vajab statsionaarset ravi".

Beebibuumi lapsena üles kasvades jõudsin ise viinavõtmise ikka juba laias Euroopa Liidus. Kiigates tagasi tundus selline pargipingil istudes kärakapanek ilmselgelt "nõuka värk". Oli ju meie mõtlemise järgi vanasti nii, et vahet pole, oled sa traktorist või vabriku direktor - saad joobes juhtimise eest oma tärnid kirja, mõni komisjon saab teada, sind tehakse töölt lahti, aga paari nädala pärast keerad rooli juba uuel ametipostil. Miks? Onul või tädil ei olnud viinaviga ja ta töötas soojas kohas, tundis palju inimesi. Me mõtlesime, et nii ongi - veelgi enam, et meil poh*ui ja see ongi lahe.

Mida me aga ei mõistnud, oli see, et kanname seda naljaga-pooleks-nõuka-värki oma tegemiste ja napsitamistega edasi tänapäeva, oma suhtlusringkonda, oma noorematele õdedele ja vendadele eeskujuks. See on joodikute esimene ja kõige olulisem probleem: nad ei mõtle tegude tagajärgedele, mõjudele. Pealegi on ühiskonna poolt laias laastus roheline tuli, sest suhtumine "noored on noored" ja "las teevad oma lollused nooremana ära, siis pole vanalt vajadust" pole 18-aastaste poolt välja mõeldud.

Seotud lood:

Ja tõsi, ei ole nii, et iga joodik on kindlasti loll ja iga loll tõenäoliselt joodik. Inimesed on väga erinevad. Sellele viimasele faktorile rõhutakse alati kõige rohkem, eriti just noorte deviantide leeris. Vanemad ei mõista meid, nad ei saa aru meie, teismeliste, südamevaludest ja tõestamisvajadustest.

Eelnev deklaratsioon ei ole õhust võetud. See on meie igaühe oma elust - mõni lihtsalt ei pannud noore ja valulisena mehemoodi tina. Olen ühe korra oma elus istunud autosse, mille roolis viibis ebakaine juht. Milleks? Oli meil hädaseisund ja muu variant puudus? Ei, keegi meist ei viitsinud lihtsalt kahe kilomeetri kaugusele külapoodi uue järele kõndida.

Vedas, et juhil tol päeval lõbus tuju oli - antud kontekstis tähendab see seda, et noor, 18-aastane, Eesti mehehakatis jõi viina, sest meel oli rõõmus (ja seepärast võib tähistada!), mitte seetõttu, et meel oli must (siis tuleb lohutada, mälestusi uputada!).

Jäin ellu ja lubasin, et enam iialgi ei istu purjus inimese juhitavasse autosse. Nii ka läks, ei istunudki. See-eest viina võtsin edasi veel tubli mitu aastat. Kahju on nendest aastatest, sest nad on raisatud. Odava lõbu eest vastu taevast lastud noore täiskasvanu parimad aastad.

Nagu näha, siis ma kahetsen - ohtlikke manöövreid paneb viinakurat inimest tegema ka mujal kui autoroolis. Nii lõhutakse sõprused, hüljatakse "see õige" armastus, ei lõpetata koole ja nii edasi ja edasi. Autoroolis pole ise pärast isa põlve peal sõitmist istunud - kui oli aeg load teha, ütles miski mu sees, et õlut juua on parem, load on kallid ja pealegi olen ma nii tihti täis, et sõidumeest minust ei saaks.

Kuidas leida lahendus meite maal lokkavale viinahaigusele? Pole mõtet enam eitada, et tegemist on väikese mõjuga, marginaalse, rohkem hüpoteesi moodi probleemiga. See on täiesti reaalne viitsütikuga enesetapp, kuid mitte keegi ei räägi sellest asjassepuutuvas tegelikkuse ja tõsiloo võtmes. Koolides käivad alkoholismist ja muudest sõltuvustest rääkimas hästiriietatud sotsiaalpedagoogid, kelle esitluse tipp-hetk on naerukahina saatel ekraanile ilmunud tsirroosi-söödud maksa pilt.

Mis siis, kui rääkimas käiks mõni tegelik "kõvamees" ja kui ta räägiks joomisest Zola-liku rõveda naturalismiga? Mis siis, kui isad-emad oma laste kasvatamisel, eriti kui viimased on jõudnud pidutsemise algstaadiumitesse, tunnistaks üles oma teod ja juhtumised - paneks midagi katsutavat nooruki südamele, et see suudaks hoiduda vanemate vigadest?

Tundub, et tegemist on üksiku häälega avaras stepis. Keegi tegelikult ei taha rääkida sellest, mida ta "segi peaga" korda on saatnud. Mitte pärast 30ndat eluaastat vähemasti. See, mis oli kunagi kõva, on nüüd stigma. Ja nii jätkub ring, kus noor peab õppima kõik ise. Ühiskond kaotab selles mõttes täielikult oma õpetava keskkonna rolli - eriti veel, kui joogisangarid on au sees, viinata ei saa kosja minna ega ühtegi äri teha.

Hiljuti noorte inimeste surmaga lõppenud autoõnnetus ei olnud midagi erilist. Mitte valesti mõista - see oli tragöödia hukkunute vanematele, sõpradele, lähedastele - aga see ei koti tegelikult kedagi. Võin väikese summa peale kihla vedada, et iga inimese peast, kes uudist luges, käis läbi uitidee "Mis siis, kui see oleksin mina olnud tookord kui...". Peale nende, kes on ise sarnastest olukordades eluga pääsenud, tõepoolest huvitab ühiskonda üldisemalt selline mure vähe. Ja need, kes üritavad alkoholismiga võidelda laiemas plaanis, on pehmod. Mingit sorti ebardid, kes "ei oska normaalselt viina võtta".

Seega tulekski ehk alustada sellest, et inimesed oleksid ausamad. Võib-olla see aitab, kui inimesed tunnistavad üles, et kahetsevad kõrist alla kallatud aastate tühjust tagantjärele. Seda riigis, mis on otseselt alkoholitulust sõltuvuses, ühiskonnas, kus joomine on "omade värk". Valelikkusel ei ole aeg-ajalt tõepoolest piire. Ja pidu läheb edasi