Noor abielunaine: mind ei võeta tööle, kuna ma pole vallaline – kas peaksin sünnitusmasinaks hakkama?

Olen kolmekümnele lähenev naine, abielus, lapsi pole. Mul on kõrgharidus ja töötasin ligi 10 aastat valitud erialal. Eelmisel töökohal oldi minuga väga rahul ja kui tuli aeg kolida teise Eesti otsa, oldi väga õnnetud, et ma lahkun. Kaasa sain palju häid sõnu ja soovituskirja. Kõik tundub ju väga ilus ja arvasin, et uue töökoha leidmine ei ole probleem.

Mu mehel, kes oli alles oma karjääri alguses, ei olnudki mingi probleem tööd leida – vaid mõne kuu pärast oli tal töökoht olemas ja kõik hästi. Mis siis minu puhul valesti on?

Esimesed paar kuud olin aus ja saatsin oma CV-d midagi varjamata. Pean siin silmas just seda fakti, et ma olen abielus. Vestlustele mind ei kutsutud. Eitava vastuse saamise rekord on mul 10 minutit. Konkurss oli alles alanud ja kestis veel kaks nädalat, aga nemad suutsid juba 10 minutit pärast minu CV saamist leida teise kandidaadi, nagu nad kirjutasid.

Hakkasin siis mõtlema, et mida ma valesti teen, et isegi vestlusele ei kutsuta – kõik eeldused on ju olemas. Lõpuks sain vihje, et ilmselt on asi selles, et olen parimas sünnituseas ja veel abielus ka. Tegin siis proovi ja jätsin oma CV-st välja fakti, et mõned aastad tagasi sai altari ette mindud. Mis juhtus pärast seda?

Kohe hakkasid mulle tulema kõned, et mind oodatakse vestlusele. Olin õnnelik – lõpuks ometi oli lootust leida tööd. Aga õnn oli üürike: vestlustel on üldjuhul teine või kolmas küsimus minu perekondliku seisu kohta. Mõni küsib otse, teine pisut varjatumalt. Kui selgub, et ma ei ela üksi, on vestlus tavaliselt lõppenud, otsitakse vabandusi ja põhjuseid mind kiiresti ära saata, andmata mulle võimalust isegi endast või oma saavutustest lähemalt rääkida. Lubatakse tagasisidet anda, aga isegi negatiivse vastuse vääriliseks mind ei peeta – umbes 10 firmast on üldse vaevunud vastama ainult üks.

Ma ei teagi enam, mida edasi teha. Olen juba nii kaua kodus olnud, et lisaks minu perekonnaseisule uuritakse järjest enam ka seda, et mis mul viga on, et ma nii kaua tööd pole leidnud. Rahaliselt oleme mehega siiamaani kuidagi ikka hakkama saanud, aga kõige hullem on see, et kui peaksin haigestuma, siis ravikindlustust mul enam varsti pole, kuna töötukassa arvas, et ma ei kandideeri kõikidele töökohtadele, kuhu võiks.

See, et ma elan linnast väljas ja autot mul pole ja et saaksin näiteks vahetustega tööl käia, see nende jaoks midagi ei tähendanud. Korra soovitati ka linnas korter üürida, et saaksin siis seal magamas käia, kui buss enam koju ei sõida, aga ma arvasin, et tahaks ikka oma kodus oma mehe kõrval magada.

Nüüd ma siis istungi siin, ilma töö ja sissetulekuta. Mees on isegi rahul – kui tema koju jõuab, on kodu soe ja söök laual, aga mina leian ennast järjest sagedamini patja nutmas. Lihtsalt nii lootusetu tunne on juba. Ei jäägi vist muud üle kui sünnitusmasinaks hakata, siis vähemalt riik annab pisut raha. Terve mõistus aga ütleb, et lapsed on ikka pigem isiklik rõõm.

Pealegi, lapsed ei tekita minus just eriti suurt vaimustust ning lähema viie aasta jooksul neid plaanis ei olnud. Aga mine sa tea, ehk peaks vähemalt ühe ruttu ära sünnitama, siis on ehk umbes viie aasta pärast lootust tööle ka saada?