Nimetagem asju õigete nimedega - "venelane" ei võrdu "vaenlane"
Ametlikult justkui olid, sest eksisteeris isegi Nõukogude Eesti. Tegelikkuses aga "nõu kogude" inimesi ei olnud, sest nõu ju eriti peetud, eriti suuremates asjades. Elu käis rohkem plaanimajanduse ehk käsu “Davai-davai!” korras, mitte nõu pidades. Riiklikud otsused tehti kuskil kitsamas ringis salamisi, mitte ühisaruteludel. Kommunistid on alatasa kuulutanud end rahva võimu esindajateks, tegelikkuses aga teostavad nad isevalitsuslikku võimu. Päris äärmuslikuna moondub see lausa pärilikult kaudu edasi antavaks hierarhiaks, nagu Põhja-Korea näitel näeme.
Nimetus “nõukogude inimesed” on näide kõige ehtsamast propagandast, kus mõistete tähendused pööratakse räigelt pea peale. Kogu Nõukogude Liidu valitsemise süsteem oli rajatud valedele. Võitlus rahu eest tähendas sõjalist agressiooni, vabadus tähendas suletud riigipiiri. Mis aga puutus töötegemisse, siis rahvapila ütles selle kohta: “Inimesed tegid näo, nagu teeksid nad tööd ning riigivõim tegi näo, nagu maksaks nad palka.” Kõikjal rippusid loosungid “Au tööle!”, aga töökohtadel muudkui varastati. VAZ-i autotehases varastati vähemalt iga sajas sõiduk, rääkimata autoosade vargusest madalamal tasandil.
Kõik see ajendas Solženitsõnit kirjutama üleskutset “Elagem ilma valeta”. NSVL esidissidendi suurimaks maailmanägemise mõjutajaks oli vangilaagri kaaslane Arnold Susi. Eesti hõimudel on läbi aegade olnud tavaks pidada kärajaid. Eestlased on tõesti "nõu kogude" rahvas.
Kas nad olid sovjetid?
"Sovjet" on inglaslik ja kõrvale võõralt kõlav mõiste. Tegelikult on see lihtsalt sõna "nõukogude" venekeelne variant. Sõna so-vjet ja veetše ehk suuresti vadjalastega asustatud Novgorodi omavalitsuse parlament, pärinevad samast tüvest. Kuidagi on imelik kasutada seda võõrsõna kui silti, mis ei selgita midagi.
Kas nad olid venelased?
Välismaalased nimetavad sageli ka eestlasi venelasteks, kui ebameeldiv see ka poleks. Mõiste on põhjendatud ses mõttes, et NSV Liidu piirides oli asjaajamise ja käskimise keeleks vene keel. Samal ajal ei pruukinud riigivalitsejad rahvuselt sugugi venelased olla. Stalin oli osseet ja Hrustšov ukrainlane, rääkimata suurest hulgast juutidest eesotsas Trotskiga.
Seega on ülimalt eksitav nimetada NSV Liidu kodanikke ja nende juhte üldistavalt venelasteks, mida suur osa neist ju ei olnud.
Kes nad siis olid?
NSV Liidu pooldajate ühiseks jooneks on olnud Lenini kummardamine ehk leninism. Just see on ühisnimetaja kõigele vägivaldsele ja valelikule, mida NSV Liit endaga kaasa tõi. Neid, “kellel oli NSVL ajal hea elada”, ühendab hästi tasustatus rahatähtedega, mis kandsid Lenini pilti.
Oleme harjunud Kristuse järgijaid ja Kristuse pildi kummardajaid nimetama kristlasteks. Nimetagem siis ka Lenini ideede järgijad ning Lenini pildi kummardajad leninlasteks.
NSV Liit rajati ju leninlaste riigina, mitte rahvusriigina. Seega oleks aeg venelased kui rahvus eristada parteilastest, kes leninlaste poliitikat ellu viisid. Leninlased on vaenlased, mitte venelased.
Oht Eesti riigile on lähiminevikus tulenenud mitte venelastest kui rahvast, vaid leninlaste kui organisatsiooni õõnestustegevusest. Suur hulk Eestis elavaid venelasi on üsna õnnetud eestlaste keelekasutuse pärast. Tõesti, nad ei ole seda ära teeninud, et neid alatihti seostatakse Peipsi taguse võimuparteiga. Pigem tahavad nad end sellest võimuparteist eemale hoida. Veelgi enam, paljud vene keelt kõnelejad nimetavad end eestimaalaseks, nad on Eesti kodanikud. Nad on siin sündinud ning oma tulevikuplaanid sidunud iseseisva Eesti riigiga.
Neid noori aga, kes Georgi linti oma rinna ja auto ehteks sätivad ning püüavad Eestis võõrvõimu sillapead luua, tuleks nimetada putinlasteks. Seega on näiteks Savisaar ja tema partei lepingulistes suhetes putinlastega, mitte venelastega. Sest Putin on isevalitseja nagu Lenin või Stalin. Kas Keskerakonna leping on hea või halb, on täiesti eraldi teema. Küsimus on sõnaseadmise täpsuses.
See, kuidas me end väljendame, näitab, kuidas me mõtleme. Eestlaste ja venelaste arvamusavaldused nii Delfi eesti- kui ka venekeelses osas peegeldavad suuresti sõnakasutuse nihestumist, mis vaid aitab kaasa omavahelistele pingetele. Kui hakkame asju nimetama õige nimega, loome seega ka aluse paremaks üksteisemõistmiseks.
