Selles filmis lööb peategelane kõigele käega ja otsustab end surnuks juua. Päris masendav film. Vaatajad reageerivad erinevalt: ühed tunnevad end teatud stseenides ära, teistele jääb see mõistetamatuks - see padujoomine. Pealegi lasi filmi aluseks oleva romaani autor ennast kaks nädalat peale filmilepingu allkirjastamist maha, andes eelnevalt tuttavatele mõista, et tema ongi see Ben (peategelane raamatus ja filmis), kes end hävitab. Seega autobiograafiline teos.

Filmis on üks stseen, mis viisteist aastat tagasi mulle täielikult kohale ei jõudnudki. Nimelt ei suuda Ben pangas olles allkirjagi kirjutada, sest pohmelusest tingitud paanika ja värinahoog on nii võimas. Mees läheb baari, teeb korralikud napsud ja tuleb tagasi "uuena" - heas tujus ja eelnev pohmellikangestus kui peoga pühitud. Ja kuidas ma olekski saanud antud stseeni mõista, kui polnud kunagi teisel päeval tilkagi võtnud - kannatasin ära ilma alkoholita. Aastad on läinud ja olen "targemaks" saanud. Palju on küll kõrvalt nähtud, aga ka ise kogetud (paraku). Alljärgnevalt toongi need lood, mis näitavad alkoholi laastavat mõju ja on sarnased sellele filmistseenile.

Esimene lugu

Mart pidi minema politseisse, sest tal oli ära võetud load ja tuli ise minna sinna kohale. Politseihoone ukse juures veidi närviliselt suitsetanud, tahtis ta uksest sisse minna, kui "pohmakavärin" algas. Selline paanikahoo sarnane - vaata, et kokku ei kuku. Vaevu sai ta sealt minema ja siis veidi kosununa poodi viina ja nätsu ostma. Kakssada grammi kadus kiirelt kurku ja nätsud suhu, et lõhnasid "varjutada". Viin hakkas mõjuma ja enesetunne paranema. Mart läks ja tegi oma visiidi ära, ehkki hing värises sees võimalike viinahaisude  pärast - ikkagi politsei! Kõik läks õnneks ja vaid tänu "peaparandusele..." 

Teine lugu

Viinapoe ukse taga on üks mees klammerdunud ukselingi külge, väriseb ja võbiseb, ei saa edasi ega tagasi. Vaevu kogeledes annab mööduvale noormehele ahastunud näoga raha ja edastab soovi "pudel viina". "Kas kiirabi ei oleks parem?" uurib ehmatanud noormees. "Ei-ei-ei!" vastab üle kere värisev mees. Ta saabki viina kätte ja end vastu seina toetades hakkab jooma. Pilt on masendav, kuna tegu ei olnud parmuga - paistis igati korralik ja soliidne härra olevat. Tohutud värinad, lausa ime, et pudel suul püsib. Mõne aja pärast kohtuvad nad uuesti ja noormees on tõsiselt üllatanud: endine "väriseja ja kogeleja" astus rõõmsalt mööda tänavat nagu poleks "kohutavat pohmelli" olnudki. Ehk oli möödunud pool tundi... Promill oli taas veres ja ärajäämanähud taandunud.  

Kolmas lugu

Sander ootab oma järjekorda koosolekul, et ettekanne teha ja nagu needus hakkab keres tekkima ebakindlus, klomp kurgus ja kasvavad värinad. Ta oligi kergelt erutuv, aga kuna ta oli ikkagi päris kõvas pohmeluses, siis see kõik võimendus ja muutus peagi väljakannatamatuks ning asi sai selgeks: ta ei ole võimeline esinema ning tuues miskit ettekäändeks, lahkus ruumist ja töölt üldse. Lähimast poest sai ta vaevu (värinad!) pudeli ostetud ja jõi vihaga. See enesevalitsuse kaotamine ja värisemine ajas ikka korralikult närvi ja nüüd oli vaja ennast rahustada. Tööle Sander ei jõudnudki..., ka järgmisel päeval mitte.

Neljas lugu

Mees asetab sööklas kandiku lauale. Supp, praad ja magustoit. Hakkab sööma, aga käsi hakkab nii kohutavalt värisema, et supp ei jõua suuni. Punetava näoga ja ilmselget piinlikkust tundev mees "kaob" kõrval olevasse baari. Kandik ootab nii kaua, kui vägijoogid on piisavalt mõjuma hakanud ja ta "terveks teinud". Loodetavasti ei pea enamus meist selliseid sündmusi läbi elama ei kõrvaltvaatajana, liiatigi siis "aktiivse osalejana". Samas ei saa eitada probleemi (alkoholism) olemasolu ja tegelikkuse meeldetuletuseks on see film väga hea "õppematerjal". Masendav ja mõjuv.