Naised, andke oma kaasadele natuke õhku!
Kas tõesti on meie naised nii õelad ja pahurad, et mitte ei kutsuta neid koos nädalavahetust veetma. Või on probleemi juured sootuks sügavamad? Kes siin ühtset vastust oskabki anda, kuid üks on kindel - olukord pole eriti meeldiv.
Tihti on nii, et naised vägisi haaravad oma mehe kaasa kuhugi ja pärast on mees tige, et mis pagan ma sinna pidin küll kaasa minema. Elu on juba korduvalt näidanud, et mehed pigem harrastavad oma puhkepäevi vaikuses veeta, näiteks käia kalal üksi või koos mõne sõbraga või siis niisama koos jalkat vaadata ning õlut limpsida. Iseenesest on see arusaadav, kui pead nädal otsa tööd rügama ja veel naise näägutamist kuulama ja siis veel veetma nädalavahetuse tüütu ämma või mõne naise tuttavaga.
Mulle on tundunud tihti nii, et teeme liiga meestele, kui käsutame ja kamandame neid igal sammul, me pole ju kenasti üritanudki nendega suhelda, loodame ikka, et küll kõva hääle ja käskudega suudame mehe mõistma panna. Mina sellesse enam igatahes ei usu, kuna kogemused räägivad hoopis vastupidiselt.
Mäletan lapsepõlvest, kuidas mu ema alatihti isa käsutas ja keelas, kuid see ei toonud kunagi midagi positiivset kaasa, pigem vastupidi. Nimelt, kui isal villand ema näägutamisest sai, läks ta kodust vahel ära mitmeks päevaks või kutsus sõbrad meile selleks, et emale omakorda närvidele käia. Isa teadis täpselt seda, et ema ei salli kodus võõrastega napsutamist ja mis saab veel parem olla, kui sellega emale koht kätte näidata.
Eks neid trikke oli veelgi isal, mis vajadusel kohe varnast haarata. Ja ma isegi pean tunnistama, et olen vahel liiga nõudlik ja kamandava loomuga. Alles siis, kui olukord õige keeruliseks läheb, mõistan, et midagi on mäda. Me ei tohi unustada tõsiasja, et mehed on palju haavatavamad, kui naised. See on ju juba vana tõde, et mehed on kui väikesed lapsed, kel hell hing sees. Kas seda on siis ikka õige haavata? Ega see naise elu küll kerge ole - lapsed ja veel mees kantseldada ja hellitada.
Siiski ei tohiks unustada, et mehed teevad rasket tööd ning muretsevad pere heaolu eest, et nood millestki puudust ei peaks tundma. On kahjuks muidugi ka erandeid - selliseid mehi, kes vaid kanget kraami kõrist alla lasevad ning kõik naise kanda jättavad. Sellistele tõesti vaid piitsa ja kui ei õpi, siis ukse taha saata ja uus ning tublim mees asemele võtta.
Jääbki vahel tunne nagu võrdleksime oma tublisid mehi looderlike kaabakatega, kes midagi teha ei viitsi, see aga on väga vale samm. Ja siis imestame, miks meie pered muudkui lagunevad. Puhkust vajame me kõik ja tuleks mõista, et mehed vajavad seda isegi veidike rohkem ja uskuge mind, kallid naised, kui lasete oma kaasal veidike rohkem hinge tõmmata, siis on ka kodune elu palju parem.
Kui me keelame ja käsutame, siis meid ei võeta tõsiselt, pigem välditakse ja otsitakse väljapääsu, mõelge selle peale. Kui mees vahel napsutab või õhtuti mõne õlle joob, ärge siis saage pahaseks, uskuge mind, siis saate õhtul südamliku kalli ja järgmist päeva on palju parem vastu võtta kui hing ei piina ning kurjus sees ei näri. Ja kui te ei keela tal sõpradega väljas käia, kalal või kus iganes, siis uskuge mind ta hakkab teisse austusega suhtuma ning teeb üsna pea ise ettepaneku kuhugi koos perega välja minna.
Minu soovitus teile on selline, et ärge vägisi midagi meestelt nõudke, pigem ikka rahulikult ja mõisatvalt. Sest kooselu ei põhine käskudel ja keeldudel, pigem ikka hoolivusel ja teineteise mõistmisel. Ma loodan, et me kõik anname oma panuse enda elu paremaks muutmisel!
