Naise aitavad tööle keeled, naeratus, kiired jalad ja sale piht
Selliseid naisi on palju, kuid ometi peaks nad aru saama ka sellest, et see, miks kõik nii on, on ju õigustatud. See paneb süsteemi toimima õiglaselt nii ühe kui ka teise poole jaoks.
Mis mõttes paneb toimima süsteemi? Aga otseses mõttes. Läbi aegade on olnud mees see, kes peaks raha koju tooma ja peret ülal hoidma. Mees teeb rasket tööd ja naine on kodus, hoolitseb laste eest, tagab neile hea lapsepõlve, koristab, valmistab toidu jne.
Kui naised umbes 1950-ndatel aastatel hakkasid nõudma võrdõiguslikkust, siis nad ei teadnud selle mõiste tagamaid. Võrdõiguslikkus tähendab seda, et töö on sama raske, õigused on samad ja kohustused on samad. Kuigi nüüd, kus on käes aeg, kus kõik on võrdsed, siis ei tule naised (seda enamuses, mitte tingimata kõik) toime endale hangitud kohustuste ja ülesannetega. Tihti hakkavad nad kohe nõudma endale kergemaid tingimusi: ei kõlba see ja too asi. Vabandus sellele kõigele on ikka ja jälle üks - ma olen ju naine.
Siit tuleb ka põhjus, miks on naiste palgad väiksemad. Nad ei näe nagunii nii palju vaeva nagu mehed oma tööd tehes, kui rääkida füüsiliselt raskest tööst. Töö, kus on vaja oma pead kasutada, on tavaliselt siiski nii naistele kui ka meestele sama tasuga. Võibki siinkohal öelda, et erand kinnitab reeglit. Samamoodi on olemas ka naisi, kes tulevad nii mõnegi meestele mõeldud tööga paremini toime, kui mõni mees.
Näiteks on küllaga selliseid naissõdurid, -ehitajaid, -bussijuhte jne. Nende tööde juures me mõtleme alati justkui alateadlikult, et need on meeste tööd, aga neil töötab ka naisi ja nende suhtes on inimestel reeglina respekt. Kui jälle mõelda, miks peaks naine vähem palka saama võrreldes oma meeskolleegiga, siis võib taas ühe näite tuua. Kui suures köögis töötab palju kokki, neist enamus on mehed ning juhtub, et naisterahvas tegeleb just ühe raske objekti tõstmisega, siis meeskolleeg tunneb seda märgates reeglina kohustust talle appi minna. Seda ka tavaliselt tehakse. Naine saab sellest kohustusest vabaks, mees aga lisatöö oma naiskolleegi tõttu.
Järgmine mure on see, et naiste kosmeetika on kallim. Naised kasutavad neid tooteid nagunii päevast-päeva. Ettevõtjad tunnetavad ideaalselt seda, kuidas naiste jaoks on see osa juba vältimatu ja justkui loomulik ja ilma selleta elamine on pea võimatu. Seetõttu ongi hind sellel tootel kõrgem, kuna nagunii seda ostetakse, isegi, kui sissetulek on väike.
Ka on toit kallis. Seda sama põhjuse pärast: tahad tarbida, siis maksad. Naiste juuksur on kallim, kuna naised nõuavad keerukamaid toiminguid ning pikemat aega soengu valmimiseks. Meestel on see lihtsam ja kiirem. On muidugi erandeid ning need taas kinnitavad reeglit.
On ka teada, et naised, kes tahavad erinevad teenuseid ja tooteid tarbida, peavad selle eest ka maksma. Paljud ettevõtjad kohandavad oma hinnad põhimõtte järgi, et kui naine tahab tarbida kvaliteetsemat ja paremat toodet või teenust, kui seda konkurendid pakuvad, siis peab ta rohkem ka maksma. Kui ta seda jaksab, siis ilmselt on tal selleks vajalik sissetulek. See on see, miks on meestel on kõrgem palk: ometi peavad nad ju oma naist ja ka lapsi ülal pidama. Naine tahab oma jagu, lapsed samuti, ebaõiglane oleks maksta mehele sama palka, mis naisele.
On ka peresid, kus mees ei käi tööl, vaid seda teeb naine. Majanduskriisi ajal on naitsel mõnel alal lihtsam tööd leida kui mehel, sest vaja läheb vaid erinevaid keeli, kena naeratust, kiireid jalgu ja saledat pihta. Meestel aga on raskem. Meeste tööd vajavad haridust, kogemusi, teadmiseid ning rammu. Kui ikka jõudu ei ole, siis ei ole erilist mõtet end just füüsiliselt raske töö peale ajada.
Kokkuvõtlikult võin öelda, et naised teevad tavaliselt tööd, mis vajab järjekindlust, viitsimist ja natuke jutukust. Mehed aga peavad oma töökoha välja teenima, seda siis juba varakult hangitud teadmiste, tugevuse ja kogemustega. On normaalne, et mees teenib rohkem ja naine vähem. Kui see mõnda naist nii häirib, siis tuleb käia ülikoolis, hankida endale praktikakogemus ja ise vaeva näha. Kõik taandub vaid viitsimisele.
