Ma ei tea, mida ma peaksin tegema. See vanamees, kes on firmas väga lugupeetud ja austatud, on võtnud mind sihikule ja ta ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, et mulle tähelepanu pöörata. Ma ei taha seda ja tema nilbitsemine ajab mind oksele!

Toon mõned näited. Kui panen selga miniseeliku, ütleb ta: “Oleks mu eidel ka sellised jalad, ma ei laseks teda voodist ka välja. Aga sa tule tema asemele minu kaissu!” Üle päeva kutsub ta mind oma sülle istuma: “Tule tee vanamehel tuju rõõmsaks, ma tahan ka vahepeal noort naist katsuda!”

Suvel oli palav ja mul oli maika seljas. Päss kommenteeris mu rindu mitu korda päeva jooksul ja ikka nii, et teised ka kuulsid ja naersid kaasa. “Nii ilusad pisikesed õunad sul, tule, ma katsun, kuidas neid peos on hoida!” Või siis: “Ma annaks oma elu selle eest, et saaksin oma nina sinna vahele pista!” Ma käin nüüd tööl kehavorme varjavates kampsunites.

Liftis temaga koos sõites näpistas ta mu tagumikku. Pärast seda ma ei lähe temaga koos lifti. Mõnikord, kui ta minust möödub, saadab õhumusi või tõmbab keelega üle huulte või (eriti rõve) — mõmiseb “mmmmmmmmhhh….”

Mõni tugevama närviga naine oleks ta ammu paika pannud, aga mina olen vaikne ja ma ei tea, mida öelda. Isegi kui teaks, ma ei julgeks. Korra olen kurtnud oma otsesele ülemusele, kes on samuti mees ja tema muidugi naeris mu välja. Käskis vähem hüsteeritseda ja endale huumorimeel hankida, sest too tüüp teeb ju ainult nalja. Pärast seda pole julgenud enam kellelegi kurta, sest ülemuse hääletoon andis selgelt mõista, et kui ei meeldi, võin ära minna. Too vanamees on nii tähtis, et temaga ei võta keegi midagi ette.

Tööl käia on minul igatahes järjest võimatum, sest vanamees ajab mul südame pahaks ja ta ei lase mul keskenduda. Need kommentaarid on igapäevased ja muutuvad järjest nilbemaks. Saan rahulikult olla ainult siis, kui ta puudub või on majast väljas.